Eurotoetused andsid ettevõtetele uue hingamise

Äripäeva 30. septembri juhtkirjas "Kes eurotoetust ei saanud, võib õnnelik olla" püütakse lugejat veenda selles, et ühiskonna ja tarbija eesmärkide asemel on õige järgida mõne üksiku ettevõtte eesmärke.

Lugeja eksitamine näib olevat õnnestunud, "tänu" sellele, et toetuste andmise tegelikud eesmärgid, põhimõtted ja kriteeriumid on täielikult maha vaikitud. Samuti ei hinnata toetuste efektiivsust eesmärkide saavutamise alusel, vaid sotsiaalhoolduse toetuse põhimõtete järgi, kus esikohale on seatud õigluse printsiip raha jagamisel. Lugeja saab teada ka, mis põhjusel ajalehe arvates investeeritakse projektirahad valesse kohta. Põhjus olevat selles, et kontroll raha kasutamise üle pole tõhus, kuna PRIA ei hinda mitte äriplaani, vaid dokumentatsiooni.

SAPARDi toetuste taotlemise esimesel aastal tekkinud nurina järgi jäi mulje, et dokumentatsioonis esitatud nõuded olid, võrreldes äriplaanidele esitatud tingimustega, karmimad. Nurisemise põhjused olid peamiselt selles, et ühelt poolt nõuti sisu kõrval ka väga korrektset vormi ja teisalt kõrvuti jätkusuutlikkuse tõestamisega oli toetuste saamise esmane tingimus tootmise vastavusse viimine toiduhügieeni- ja keskkonnanõuetega, mis tundusid olevat, võrreldes kasumitaotlustega, vähemtähtsad.

Ettevõtted olid toetusprogrammide rakendamise alguses erinevas olukorras. Hiljuti riigi vahenditega ehitatud ja uue tehnoloogiaga ettevõtted suutsid tootmise vastavusse viia suhteliselt väikeste kulutustega ning omavahenditega. Samuti tuleb arvestada, et loomse toidu käitlemise ettevõtete tegevus on, võrreldes nt pagaritööstusega, nii hügieeni kui ka keskkonna seisukohast seotud suuremate riskidega. Seetõttu on neis harudes nõuded karmimad ja kulutused tootmise vastavusse viimiseks suuremad.

Seega tuleb investeeringutoetusi toiduainetööstusesse käsitada kui lisakulutuste hüvitamist, millest saab kasu kogu ühiskond.

Pole välistatud, et toetusi on saanud ettevõtted, kelle turuperspektiiv ei ole väga tugev. Aastail 2001-2005 on SAPARDi toetust saanud toiduainetööstuse ettevõtteist pankrotti läinud 2%, toetust mitte saanud tööstustest on tegevuse lõpetanud enam kui 40%.

Ka tulevikus võib ettevõtteid sõltumata toetuste saamisest pankrotistuda. Peamine põhjus on, et toiduainetööstus sõltub rohkem kui teised töötusharud tarbijate konservatiivsusest ja traditsioonidest. Kuna lääne tarbijale on meie toode võõras, võib Eesti kaubamärgiga toote turule viimine olla üsna raske. Usalduse võitmine välisturul nõuab oskusi, tööd ja raha.

Kui Eesti ettevõtjad oleksid võtnud kuulda Äripäeva nõuannet ja loobunud võimalusest kasutada Euroopa Liidu liitumiseelset finantsabi, oleks toiduainetööstus sattunud ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse: välisfirmadel on võimalus tulla meie turule, meie tunnustamata firmadele oleksid aga jäänud teiste riikide turud suletuks.

Põllumajandusministeeriumi tellimusel AS Helmese/OÜ Hansa-Uuringute toiduainetööstuse investeeringutoetuse mõju analüüsidest selgus, et ligi 70% ettevõtte juhtide meelest aitas toetus oluliselt kaasa tunnustuse saamisele, 10% arvas, et suutnuks teha investeeringuid ka toetuse abita, ja 20% arvas, et märkimisväärseid investeeringuid teha vaja polnud. Tunnustuse mittesaamine tähendanuks välisturgude sulgemist. Tunnustamata ettevõtete võitlus kitsal siseturul lõppenuks paljudele ettevõtetele pankrotiga.

Ministeeriumi tellitud avaliku arvamuse uuringuist selgub, et nelja viiendiku küsitletute meelest võidab ELi toetusprogrammidest kogu ühiskond. Oluliseks peetakse avaliku- ja erasektori koostööd ja taunitakse huvide vastandamist.