Et riiki edukalt juhtida, peab raamidest väljuma

Kõik on usutavasti näinud ja ka proovinud lahendada üht ülesannet, kus kolmes reas on kolm punkti ehk üheksa sümmeetriliselt asuvat punkti, mis tuleb omavahel ühendada nelja sirglõigu abil.

Paljud inimesed jäävad selle ülesande juures jänni mitte ainult esimesel, vaid veel teisel ning kolmandalgi korral, isegi kui neile on vahepeal õige lahendus kätte näidatud.

Ülesande mõte on õpetada, et nii kaua, kuni me mõtleme ja tegutseme nähtava kasti piires, ei pruugi me lahendust näha. Kui inimene aga suudab mõelda avaramalt kui nähtav raam, siis leiab ta lahenduse. Kui pikendada joont väljapoole punktidest moodustuvat ruutu, tekib võimalus ülesande lahendamiseks.

See on hariv ülesanne, mida linna- ja vallajuhid võiksid aeg-ajalt meelde tuletada. Sest kole on kuulata ja lugeda arukate linna- ja vallajuhtide juttu sellest, kuidas avalik sektor ei tohi kasu eesmärgiks seada. Saada kasu ? see on midagi hirmsat ja ettevõtluses edukad vahendid ei saa olla kasutatavad avalikus sektoris. Ka ettevõtlus ja ettevõtja on ?kahtlased? asjad, kui nad just parasjagu suursponsorid pole.

Aga sõna ?kasu? ei kätke endas ainult ärilist või rahalist kasu. Võtame näiteks avaliku sektori ökonoomika (valdkond, millega iga kõrgem linna- ja vallajuht tuttav peaks olema), mis õpetab, et iga riik ja iga tema üksus peab olema orienteeritud kasule ja selle kasvule. Kui riik ei pea silmas kasumlikkust, mis väljendub tema kodanike rikkuse ja heaolu tõusus, siis ei saa me rääkida heaoluriigist. Kohatu oleks siinkohal hakata ümber jutustama avaliku sektori ökonoomika kursust, mis õpetab teaduslikele materjalidele tuginedes piiratud ressursside efektiivset kasutamist praktikas, kuid ühe lausekatke tooksin: ?Teadusena võimaldab avaliku sektori ökonoomika formuleerida teoreetilisi seisukohti, prognoosimaks ühiskonna kasusid ja kaotusi ühest või teisest poliitikast või avalikust projektist?? (Evi Ulst ?Avaliku sektori ökonoomika?, 1998).

Et asuda efektiivselt majandama avalikku sektorit, tuleks lõpetada ettevõtlusele halbade omaduste külge kleepimine.

Mõistlik on astuda kujutletavast kastist välja ning otsida koostööd avaliku sektori esindajatel omavahel ning lisaks ettevõtjate ja teadlaste-õpetlastega. Akadeemiline ringkond on ka noores Eesti riigis uurinud riigi tegevuse kasumlikke ja kahjumlikke aspekte, heaolu ja selle kasvu võimalusi. Teatakse, mis on sotsiaalne diskontomäär või sotsiaalsed kaalud, rääkimata inimkapitalist, hariduse tarbimis- ja investeeringuefektist, tervise tootmisfunktsioonist või tõsiasjast, et tõhusat sotsiaalpoliitikat ei saa luua tõhusa majanduspoliitikata.

Kõik, kes on suuremal või vähemal määral seotud avaliku sektori juhtimise ja mõjutamisega, võiksid korrakski vaadata oma punkte eemalt. Lugege kasvõi 1994. aastal eesti keeles välja antud C. Northcote Parkinsoni ?Parkinsoni seadust? või Tartu Ülikooli Kirjastuse poolt välja antud Evi Ulsti ?Avaliku sektori ökonoomikat?.