Säästu aluseks on elektri kvaliteet

Äripäevas ilmus 22. novembril repliik, milles võrreldi Fortum Elektri ja Eesti Energia teenuste kvaliteeti ja hindu. Tänan meie aadressil tehtud komplimentide eest. Ühtlasi soovin tänase tõmbleva elektrituru kontekstis lahti seletada, kuidas siis ikkagi on võimalik madalama hinna juures pakkuda monopolistlikust konkurendist paremat kvaliteeti.

Fortumi elektrivõrgu tulemus põhineb paljuski sellel, et oleme täitnud 1998 riigiga sõlmitud erastamislepingu kohustused. Elektrivõrgu uuendamiseks on Fortum kulutanud üle 155 miljoni krooni. Selle tulemusel on vähenenud tormidest tingitud elektririkked ca 80% ja voolu kvaliteet korda saadud veerandil klientuurist. Väiksemate tormide puhul on viimasel ajal isegi rikkeid vähem kui tavaolukorras, sest halva ilmaga ei langeta metsamehed puid liinidele ja ehitajad ei kaeva nii palju kaableid puruks. Kuid tõeliselt laastava maru eest pole kaitstud parimgi võrk maailmas.

Oleme oma töötajatega kokku leppinud, et lõppkokkuvõttes on meile peamiseks tööandjaks ikkagi rahulolev klient. Elektrivõrgu loomulik huvi on ju, et klientidel oleks elekter pidevalt võtta. Rikke puhul jääb vool tarbimata ja meil tulu saamata! Meie töötajaskond on seitsme aastaga vähenenud ligi poole võrra, mis on aidanud kulusid kokku hoida. Samas näitavad iga-aastased personali rahulolu uuringud inimeste head motivatsiooni. Klientide rahulolu ja töötajate rahulolu vahel on aga otsene seos.

Mis puudutab elektri hinda, siis see on meie võrgus Eesti keskmisest odavam ca 70%-le klientuurist. Praegu on hinnaerinevus väiksema tarbimisega klientide kasuks. Sõltuvalt peakaitsme suurusest on nullpunktiks, kus hind hakkab kõrgemaks minema, kliendi aastane elektritarbimine 8?17 000 kWh. (Need hinnad kehtivad 2002. aastast. Selline hinnapilt on vastavuses elektrivõrgu kulude struktuuriga ? mis erinevates võrkudes on erinev.)

Tänavu 1. märtsist on enamiku eraomanduses olevate võrguettevõtete hinnatase madalam riigi keskmisest. Selles pole midagi imekspandavat, see kinnitab lihtsalt teiste Euroopa riikide kogemust. Elektriturgude avanemise üllatav kaasmõju on see, et monopoolse jaotusteenuse reaalhinnad on alanenud ja teenuse kvaliteet paranenud. See on toimunud näiteks Soomes, kus tegutseb sadakond võrku. Tagamaks piisava arvu võrkude olemasolu loomuliku regulatsiooni tagamiseks, ei luba Soome seadus ühel ettevõttel omada üle 25% turust. Inglismaal on jaotusteenuse reaalhind 15 aastaga alanenud veerandi jagu.

Kas tuleks ehk ka Eestis kaaluda samalaadset tervendavat piirangut? Muu maailma kogemuste kopeerimisel Eesti oludesse tuleb muidugi olla kahe jalaga maas. Eesti elektrivõrgud tervikuna vajavad uuendamist ja selleks tuleb esmalt palju ja targalt raha kulutada. Uuendatud võrk võimaldab klientidele paremat teenust osutada, hiljem ka raha säästa - rikkeid on lihtsalt vähem.

Euroopa kogemus elektri reaalhinna langemisel näitab pigem, et enne turgude avamist on monopolid küll energiasüsteemid tehniliselt väga hästi välja arendanud, kuid selleks ka ülearu palju raha kulutanud. Ka paljukiidetud mastaabiefekt hakkab oma mõju avaldama alles siis, kui väiksemad majapidamised on korda tehtud.