Töötaja palgaandmed pole ärisaladus

Töötaja enda palga andmete andmist või avaldamist ei saa piirata, st ärisaladuseks muuta seetõttu, et see oleks vastuolus põhiseadusega - vaadake põhiseaduse § 45 ja lisaks ka § 11, 15 (2) ja 32.

Loomulikult ei pea seda lehte panema ja tavaks on kujunenud ju see, et palgast ei räägita. Aga keelata seda ei saa. Ärisaladuseks jäägu ikka see info, mille avalikuks tulek võib kahjustada tööandja majandust. Mis puutub võrdset kohtlemist, siis siin ei ole midagi teha, ega palgad pea kõigil võrdsed olema ega saagi seda olla isegi ühel ja samal ametikohal, ehkki inimesed arvavad ise teisiti. Tuleb arvestada töötajate vilumusi, oskusi, kvalifikatsiooni, kiirust, taiplikkust jne.

Kui töötaja töötamise ajal rikub konfidentsiaalsuskohustust, st annab välja äri- või tootmissaladusi, siis on võimalik teda töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse alusel karistada vastavalt süüteo raskusele ja tagajärgedele. Pärast töötamist vastutab töötaja ainult sel juhul, kui ta on saladuse hoidmise ja konkurendi juurde mitte tööle asumise eest saanud tööandjalt eritasu või muud hüvitust (ja selgelt just saladuse hoidmise eest!) ja tema kohustused on selgelt töölepingus kirjas. Vastutus võib siis tekkida kas leppetrahvi (kui see oli lepingus) või lisatasu tagasi maksmise (kui nii oli lepingus) näol.

Riigikohus on teinud konkurentsikeelu ja ärisaladuse hoidmise kohta juba päris mitu otsust, neid tasuks ka lugeda, kuna seadus on väga napp (TLS § 50 p 6). Vaata näiteks lahendeid tsiviilasjades 3-2-1-106-3, 21.10.2003; 3-2-1-14-05, 14.03.2005; 3-2-1-1-03, 16.01.2003.

Autor: Helve Toomla