Riik narrib töötajaid riigipühadega

Äripäeva 5. jaanuari juhtkiri ja sama päeva valitsuse otsused on desorienteerivad. Kui töötajad ja neid Riigikogus esindavad saadikud nõuavad nädalavahetusele langevate riigipühade õiguspärast kompenseerimist, siis ei nõuta midagi lisaks seni seadusega sätestatule ja jutud kahjust Eesti majandusele on demagoogia.

Neil aastail, kui riigipühad ei lange nädalavahetustele, tekib see "kahju" nagunii. Milleks siis on seadusandja riigipühad tööst vabadena või neil päevil tehtava töö topelt tasustatavana üldse kehtestanud?

Mille poolest erineb siis riigipüha riiklikust või muust tähtpäevast, kui pole tagatud riigipühaga kaasnev puhkepäev - kui mitte teisiti, siis vastavalt aasta kalendrile vähemasti korralisele puhkusele lisatavate vabade päevadega? Vastasel korral muutub riigipüha kui mõiste sõnakõlksuks.

Praegusel juhul nõutakse seda, mis niigi on seadustega, sealhulgas põhiseadusega ette nähtud. Põhiseaduse paragrahv 29 sätestab: "Töötingimused on riigi kontrolli all". Järelikult ei saa nende päevade nii-öelda heatahtlikku kompenseerimist jätta vaid tööandja ja töötajate vaheliseks eraasjaks, nagu soovitab valitsus, ega isegi kollektiivlepingute objektiks, sest töö ja puhkuse mõistlik suhe on üks esmajärgulisi inimõigusi, mis tuleb riiklikult tagada.

Palgaseaduse paragrahv 16 sätestab: "Riigipühal tehtud töö eest makstakse vähemalt kahekordselt, olenemata sellest, kas töötati graafikukohaselt või graafikuväliselt."

Järelikult jääb töötajail neil aastail, kui riigipühad satuvad nädalavahetustele, saamata ka õigustatud tasu töö eest riigipühal, kui nende graafikujärgne töö ei satu just vastavaile nädalavahetustele. Nii et lisaks puhkusepäevast ilmajäämisele tähendab selline tõlgendus töötajatele ka reaalset majanduslikku kaotust. Võidavad küll ettevõtjad, tööandjana võidab ka riik. Kui praegust korda põhjendatakse majanduse konkurentsivõime tagamisega, siis miks vaadeldakse probleemi üksnes tööandja vaatenurgast? Kas töötajate rekreatsiooniaega ei peetagi ELi kuuluvas Eestis enam reaalseks tootlikuks jõuks? Niigi on Eestis töönädal üks pikemaid Euroopas.

Võib-olla peitub ettevõtluse madala tööviljakuse üks põhjus inimeste liigses töökoormuses ja madalatest palkadest tingitud ületöötamises mitmel töökohal, mitte aga kahes-kolmes "lisapuhkepäevas" kord viie-kuue aasta jooksul.

Peaminister Andrus Ansipi väide, et saame enne rikkaks, siis hakkame pühi pidama, on silmakirjalik, sest see olukord on jätkunud 15 aastat. Eesti SKP on kasvanud kordades, ilma et töötajate töötingimused oleksid oluliselt paranenud (välja arvatud reaalpalga mõningane kasv). Ka pole mingit reaalset rikkust loota enne, kui inimesed hakkavad oma riiki austama ja väärtustama, mille osaks on riiklike tähtpäevade tähistamine.

Väited, et riigipühade kompenseerimine täiendava vaba päevaga häirib igasuguseid ehitus- ja muid graafikuid, et teenindajad töötavad meil nagunii riigipühadel jne, osutavad vaid meie tööturul kujunenud ebanormaalsele, postsovjetlikule olukorrale, kus inimest kui põhilist tootlikku jõudu ja väärtuste loojat hinnatakse samaväärseks või madalamaks kui elutut ressurssi.

Kui riik ei suuda oma tähtpäevi väärtustada isegi töötajatele seadusega tagatud puhkepäevadega, siis ei suuda ta väärtustada oma kodanikke ka põhimõttelisemalt.

Autor: Mart Ummelas