Andekast sportlasest kuulekas hüpiknukk

Lemmi Kann 03. veebruar 2006, 00:00

Elu ei tohiks olla teekond hauda, mille eesmärk on jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas. Pigem võiks külg ees sisse lennata, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha täiesti kasutatud ja kulunud ning hüüda: Issver, milline reis!!!

Leidsin selle viimasel ajal internetiavarustes levinud mõtte peas keerlemas, kui olin ära vaadanud umbes 30 minutit Aleksi Mäkela filmist "Matti - põrgu kuulub kangelastele".

Umbes niimoodi Matti Nykänen läbi elu lendaski - pudel ühes käes ja teises kuldmedalid.

Need kaks märksõna moodustavad kui raami, millesse sportlane Nykänen üritas filmis sobitada inimest Mattit - sõpru, isiklikku elu, armastust. See ülesanne osutus lihtsameelse ja kergelt mõjutatava spordimehe jaoks paraku liiga keeruliseks, muutes tema elu tõeliseks põrguks - meeletud pummeldamised, ebaõnnestunud ja skandaalsed abielud, pettumine inimestes, kellelt ta tuge lootis.

Kuldmedalid olid aga midagi kindlat, käega katsutavat ning reaalset tema muidu nii ebareaalses elus. Midagi, mis kuulus talle endale. Mägi oli see koht, kus tema oli kuningas ja ei keegi teine.

"Homne on alati tulevik." Nii kõlab üks Matti paljudest legendaarsetest ütlustest, mille varal ta ennast ikka ja jälle püsti ajas, hoolimata füüsiliselt või moraalsest pohmellist, mille järjepideva hankimise eest oleks võinud talle samuti medali anda.

Ometi mõjus see kõik filmis kuidagi üledoseerituna, tekitades küsimuse - miks tehti just selline film? Kas see pole mitte liiga lihtsustatud käsitlus suure sportlase elust?

Minu jaoks seostub Matti Nykäneni nimi eelkõige siiski tema sportlike saavutustega - ta on kindlasti üks andekamaid, järjekindlamaid ning edukamaid sportlasi. Filmis on see kõik jäetud suhteliselt tagaplaanile ning Mattist on tehtud halenaljakas hüpiknukk, kes kuulekalt reageerib fraasile: "...muidugi, kui sa kardad seda teha, siis...". Ja filmi-Matti tegi, lastes end tõmmata kõikvõimalikesseuskumatult piinlikesse olukordadesse, millest oli juba ette teada, et see saab lõppeda ainult järjekordse ebaõnnestumisega.

Jah, on ju avalik saladus, et Matti intelligentsusega just ei hiilanud, kuid teha oma riigi läbi aegade parimast sportlasest selline kloun - minu maitse jaoks oli see natuke liig ning tekitas väga segaseid tundeid.

Kuigi filmi žanriks oli tragikomöödia, nägin ma selles ainult ühe inimese tragöödiat. Maailmaklassi sportlane, kes on hüpanud oma riigi maailmakaardile, vääriks rohkem respekti, kui peamiselt kõmu-uudiste põhjal kokkukirjutatud stsenaarium, milles paljud aset leidnud sündmused mõningate variatsioonidega küll Matti enda sõnul ka toimusid.

Filmitegijad on ise tunnistanud, et filmikriitikat selle tavapärases mõttes on saadud väga vähe. Peamiselt keerleb arutelu ikkagi Matti isiku ümber - kes ja mis siis Matti Nykänen ikkagi inimesena oli ja on - kas maailmakuulus endine suusahüppaja või põhjajoonud räpane strippar ja elu hammasrataste vahele jäänud luuser. Ja juttu jätkub ilmselt kauemaks, sest seda ei juhtu ju tihti, et mõnest rahvuskangelasest nii paljastavalt kõmuline film tehakse. Hea, et tehti ja kindlasti tasub seda vaatama minna. Iseasi, mis pildi saab Matti Nykänenist see põlvkond, kes temast enne filmi nägemist suurt midagi ei tea.

Aga kas ma tahaksin, et samasugune film tehtaks mõnest Eesti rahvuskangelasest? Ei.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:36
Otsi:

Ava täpsem otsing