Minister Reiljan võiks vassimise lõpetada

Nõustun täielikult keskkonnaminister Villu Reiljaniga, et Eesti pole valmis uueks Alambraks. Täpsustan vaid - Eesti all mõistan ma riiki, see tähendab valitsust.

Ministri arvamusloo see osa, kus ta pakub välja oma meelest ainuõige ja ka õiglase lahenduse, ei vasta üheski osas tõele. Meisterlik mängimine infosulus oleva rahva õiglustundel, eirates tervet mõistust ja majandusseadusi, on tema artikli ning ka kogu nn õlifondi idee tunnusjoon.

Keskkonnaministeeriumi idee järgi pole naftatransiidi ettevõtetele kehtestatav kohustus mitte maks, vaid tasu. Makse saab kehtestada ainult Riigikogu kindlate kriteeriumide alusel ja kuna idee nende alla ei mahu, siis otsustatigi nimetata seda tasuks.

Tasude puhul on aga nõue, et nende tasuja peab vastu saama mingi teenuse. Siit tulebki esimene suur arusaamatus - mis teenust hakkavad transiidiettevõtted saama riigilt olukorras, kus nad juba maksavad igasuguseid keskkonnamakse ja -tasusid? Kõik Eestis naftatransiidiga tegelevad ettevõtted on teinud kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvaid investeeringuid, lähtudes põhimõttest "saastaja maksab". Eesti transiiditerminalide kasutuses on maailma eesrindlikem tehnoloogia ja iga keskkonnakahju tekkimise puhul saab Muuga, Paljassaare või Paldiski sadamas täpselt määratleda, kus see tekkis ja kes vastutab. Ja terminalid on alati olnud valmis maksma kinni kõik kulud kahjude likvideerimisel.

Siit järgmine arusaamatus - miks peavad transiiditerminalid maksma kinni kellegi teise poolt põhjustatud keskkonnakahjud? Kas keskkonnaministeeriumi meelest tuleb põhimõtte "saastaja maksab" all mõista hoopis, et maksab see, kellel hetkel on raha? Järgmine arusaamatus on osavasti maskeeritud praktiliste vajaduste taha. Jah, riigil puudub merereostuse tõrje jaoks vajalik tehnika. Ja selle muretsemiseks peab raha tulema riigieelarvest. Kuid minister pakub välja uudse lähenemise - maksku hoopis see, kes põhjustab sellise vajaduse!

Vaatame, kuhu see põhimõte meid viib. Politseil on vaja uusi autosid, et ajada taga kurikaelu ning jõuda avariipaikadele. Järeldus - autode muretsemise tasu tuleb määrata pättidele ning avariide põhjustajatele. Tuletõrjujad vajavad uut tehnikat, seega tehnika muretsemise tasu tuleb määrata neile, kelle majad ja korterid põlevad.

Pealegi ei ole sadamaoperaatorid transiidis oleva nafta ega selle produktide omanikud, vaid osutavaid ainult transporditeenuseid. Nafta maailma turuhind ja operaatorite kasum ei sõltu teineteisest.

Vale on väide, et seaduse "eelnõu osad on läbi arutatud ka laiapõhjalistel valdkondlikel seminaridel erinevate huvirühmadega". Ei Sadamaoperaatorite Liit, Transiidi Assotsiatsioon ega Sadamate Liit pole saanud ühtegi kutset ühelegi vastavale seminarile, rääkimata ametlikest dokumentidest. Selle asemel on ettevõtjaid sihilikult arutelust eemal hoitud.

Tasu kehtestamise tagajärgede kohta pole tehtud ühtegi majandusuuringut ega -analüüsi. Sadamaoperaatorid just lõpetasid vaidluse ASiga Tallinna Sadam sadamatasude tõstmise üle tõdemusega, et see võib vähendada meie transiidivoogu kolmandiku võrra. Aritmeetika võib aidata ka keskkonnaministeeriumil otsustada, kas on parem saada ühekordselt 150 miljonit krooni või kaotada ASi Tallinna Sadam tuludest üle 300 miljoni krooni kadunud transiidi tõttu.

Sadamaoperaatoritel on keskkonnaministeeriumile pakkumine: lõpetage vassimine ning istuge lõpuks meiega ühise laua taha, et leida mõistlik lahend.