Hea suhtlemine eestluse tunnuseks

Ligi viieaastane Eestist äraolek on andnud võimaluse kogeda teiste rahvuste igapäevast elurütmi - nii tõuse kui ka mõõnu. Viimasel ajal eestlastega suheldes ja kohalikku massimeediat jälgides olen märganud tohutut negativismi ning arutut leheruumi raiskamist sel teemal.

Millegipärast arvatakse Eestis, et kui ilm on hall ja sombune, siis on see "meie tavapärane Eesti ilm" või kui poliitikud üksteisega mäkra mängivad, siis juhtub seda vaid "meie kogenematute oportunistlike poliitikutega".

Kui aga mõtlema hakata, siis meenub igaühele, et ilm on hall ka Inglismaal ning poliitilisi manöövreid parteide vahel korraldatakse ka Saksamaal.

Inglismaal näiteks on rahvuslik komme vinguda. Kui taevas on hall, on paljudel ka tuju sombune. Vingutakse, kui on pikk järjekord, vingutakse, kui kõik on teistel hästi ning vingutakse, kui kõik on endal halvasti. Negatiivsust on igal maal, eestlased ei ole selles osas üldse mitte erilised. Kuid negatiivsuse levitamise asemel peaks pigem suunama mõtted konstruktiivsetele radadele. Toon näite. Kui esimest korda välismaal disainifirmasse tööle asusin, olin šokeeritud, kui igaüks, kes endale kööki kohvi valmistama läks, tervele kontorile eelnevalt ringi peale tegi, et kõikide joogisoove täita. See on lihtsaim viis meeskonda luua - ei peagi külmas jões üksteist kanuudega taga ajama või koolitusel ringis seistes üksteisele, selg ees, seotud silmadega sülle kukkuma, et kolleegide vahel usaldus ja üksteisemõistmine tekiks.

Räägin lihtlabasest viisakusest - aupaklikkusest, tolerantsusest, sõbralikkusest, heatahtlikkusest ja ka huvist kaaskodanike vastu. Suhtlus algab ju kahest indiviidist.

Indiviidina saame me igaüks oma igapäevast suhtlust parandada, analüüsides verbaalset või elektroonilist läbikäimist nii sugulaste, sõprade kui ka kolleegidega. Muutus algab iseenesest, mitte teistest.

Me peame muutma rahvuslikuks uhkuseks eestluse, mille üheks tähtsaimaks osaks on üksteisega suhtlemine.

Autor: Eva Frayne