Ema, mul on paha olla!

Urmas Vaino 10. märts 2006, 00:00

Eesti, aga ilmselt ka paljudes teistes keeltes on olemas selline väljend: "Mul on paha olla." Kuidas me reageerime, kui kuuleme kedagi nii ütlemas?

Oi, kas sul valutab kusagilt? Kas sa kraadinud oled ennast? Tahad, ma annan sulle rohtu, läheb paremaks? Tuttav, eks? Aga ma ei ole haige. Ma ei taha ennast kraadida, ma ei taha valget tabletti, millele on poolitamissoon sisse pressitud. Mul on paha olla.

Olemine on kunst. Ilmselt muutus olemine kunstiks siis, kui edenev elu vabastas meid paljudest igapäevastest mehaanilistest kohustustest. Söögikraam on poes, soe tuleb tuppa torusid mööda, neli ratast või rohkem viivad sinna, kuhu parajasti vaja.

Inimese ainsaks ülesandeks on sisuliselt jäänud kohustus teenida raha. Rohkem, muidu ei saa sa olla naabrist parem. Aga raha teenimine ei saa paraku olla inimese permanentne olek. Süsteemi häda on, et vahele jääb tühja õhku. Töö ja magamise vahele. See ongi uba, juur või maetud koer.

"Paha maa", reþissöör Aku Louhimies.

Ilmselt on mõistlik selle mehe nimi endale meelde jätta. Tegelikult on ju kaks võimalust, esiteks see, et nüüd on Louhimiehe parim film tehtud, võrdlused Kaurismäki ja von Trieriga väljateenitud.

Edasi tuleb üks suur enesekordamine, korduv kenitlemine juba väljaöeldud sõnadega. See oleks traagiline, ehk tähelepanu vääriv.

Tema enda filmi loogikasse sukeldudes peakski tegelikult nii minema. "Paha maa", alati läheb hullemaks. Teine variant on see, et Soome film on saanud endale uue megatähe, sellise, keda teab ja ootab kogu maailma valgustet filmisõprade armee. See tähendaks uusi magneteid kinosaalidesse, ehk me kuuleks sellest mehest jälle. Jätkem siis see nimi meelde.

"Paha maa" suurim võlu on detailitäpsus. Konkreetsus ka. Film ei jää kuhugi, ei jää minu ja lina vahele, vastupidi, see mässib mu endasse. Kangestab mind nagu piiritus kehvemapoolset marjaveini. Pildi sõnumirikkus naelutab paigale. Seda kummalisem on, et ma kuulen saalis olles iga heli publiku hulgast. Naeru "ai-kui-valus, mmm, oh-oh-hoo, tee-veel"-stiilis, uskumatult täpseid köhatusi ja hauavaikust. Viimast kuuleb filmi jooksul korduvalt. Siis, kui tolmuimeja purustab pea, siis, kui mees murdub, silmades pisar, ja tellib lisaks klaasile piimale "tupla viski".

Filmi keskne tegelane on valik. Kui protsess. Kui igaühe võõrandamatu õigus. Ja muidugi ka see, kuidas inimene enamasti neid valikuhetki ära ei tunne.

Esiti tundus, et saalisolijal jäävad jalad kuivaks. Aga siiski. "Paha maa" alasti elulisus paneb lõputiitrite valguses tegema esimest valikut. Võtan ma siit saalist midagi kaasa või püüan jätta siia kõik? Mõlemad otsused tunduvad õiged.

Kinost lahkudes jäi kummitama üks painav mõte. Miks ei olnud selles filmis ühtegi inimest, kelle kasutamisjuhendis seisaks tüübi lahtris kirjeldus "õnnelik"? Kas tõesti magas nii terava silmaga reþissöör sellise inimtüübi maha? Või neid tõesti ei leia nendelt laiuskraadidelt? Ah jaa. Päikest ei märganud ma selles filmis hetkekski.

Film pälvis 2005. aastal toimunud Göteborgi filmifestivalil 4 preemiat ning þürii eripreemia samal aastal toimunud Moskva filmifestivalil.

8 Jussi auhinna võitja. (Soome aasta parim film, lavastaja, stsenaarium, mees- ja naiskõrvalosa jne.)

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:37
Otsi:

Ava täpsem otsing