Eesti kliimasse sobivad vähenõudlikumad hekitaimed

"Uue heki rajamine algab sobivate ja elujõuliste taimede ostmisega. Muidugi tuleb enne ette valmistada pinnas, mis sobib normaalseks kasvuks hekitaimedele," räägib aednik Veikko Piller.

Ebasoodsad kasvutingimused põhjustavad taimede kidumise, mis omakorda toob juurde lisatööd. Kuna hekitaimi on palju, siis õige sordi valimisel tuleks lähtuda eelkõige heki funktsioonist.

"Enamasti kasvatatakse ikka hekke tuule, tolmu ja müra kaitseks ja seda eriti linnas, sellepärast on need hekid kõrged või keskmiselt kõrged ning tihedad. Madalad ja kääbushekid on rohkem ilukujunduslikud," räägib Veikko Piller. "Hekitaim peaks olema varjutaluv ja suhteliselt aeglasekasvuline. Lisaks on tähtis ka külmakindlus, sest heki rajamine on kallis ettevõtmine ning osaline või isegi täielik heki hävimine on suur kahju."

Kõige rohkem mõjutavad taimi kliimanäitajad: temperatuur, õhk ja valgus. Lisaks mullastik: saasteained nii pinnases kui ka vees ning inimtegevuse mõjul võimendunud või tasandunud ökoloogilised tegurid.

Reeglina kasvab taim hästi, kui tingimused selleks on optimaalsed. Ühe või mitme teguri muutumine kajastub kohe ka taimel, sellepärast eelistatakse vähenõudlikke hekitaimi. Veikko Pilleri sõnul saavad hekitaimed kõige tihedamini kannatada külmast, sest külma esinemise aeg ja kestvus ning pakasele eelnenud ilmastik on paikkonniti erinev. Nii saavad taimed kahjustada eriti kevadel, kui esineb hiliskülma, ja varajaste öökülmade aegu sügisel. Ning lisaks ka pakaselised ja lumevaesed talved, mil mulla läbikülmumise tagajärjel kannatavad juured.

Ka õhul ja valgusel on omad mõjud. Liigtugevad tuuled räsivad taimi ning kannavad pinnaselt ära toitaineid. Samuti mõjutavad taimi saasteained nii õhus kui ka mullas. Tundlikkus saasteainete suhtes on taimedel erinev. "Suurimat kahju tekitavad taimekahjustuste ja umbrohtude tõrjeks kasutatavad mürkkemikaalid, lisaks tahm ja tolm," sõnab Piller.

Tänavaäärsed hekitaimed kannatavad tihti teedele-tänavatele puistatava soola tõttu, mis veega mullapindadesse kandub.

Pärast taimede istutamist on vaja neid ka hooldada. "Kastmine on üks olulisemaid hooldustööst, ja soovitatav on kasta kohe pärast taime istutamist. Lisaks võiks kasta ka palavamatel suvepäevadel ja sademetevaesel sügisperioodil, sest talvel kaotavad nad aurumise tõttu palju niiskust," selgitab aednik Veikko Piller.

Ka multšimine ning väetamine ei tohiks ära jääda. Multšimise käigus kaetakse maapind koheva orgaanilise ainega, mis parandab mulla niiskust ja toitainete säilimist.

Reeglina puukoolist ostetud taimed väetamist ei vaja, küll aga võib mulda sisse viia varuväetise, mis on pikatoimeline ja väiksema toitainesisaldusega. Siiski tuleks hoiduda üleväetamisest, sest väetised kuhjuvad mulda ja see on taimedele kahjulik.

Ühe omapärase hooldusvõttena kasutatakse ka hekitaimede katmist talveks. Kuna soositud on siiski külmakindlad taimeliigid, siis kõige parem talvekate on lumi. Ka võib taimi katta kuuseokstega või nende puudumisel spetsiaalse kattematerjaliga.

Hoolduse alla kuulub kindlasti ka heki lõikamine. Heades tingimustes kasvab hekk kiiresti ja lõikamine on hekkide puhul väga tähtis hooldustöö.

"Hekki pügatakse varakevadel, sellele järgneb kasvuaeg, mil lõikehaavad jõuavad täielikult paraneda. Olenevalt taimest võib hekki pügada mitu korda, et kuju säiliks," lausub Piller ja lisab, et vastrajatud hekk vajab esialgu tugevat tagasilõikamist, sest siis hakkavad taimed maapinna lähedalt harunema ja moodustub tihe hekitaim. Tihti aga tehakse see viga, et tagasi lõigatakse vähe ja tulemuseks on hõre hekk.

"Kuna heki lõikamine on siiski raske, võiks selle töö jaoks kasutada õigeid ja korras tööriistu," arvab Piller. Meelepärase töövahendi leiab küll igaüks ise, kuid kindlasti võiksid olemas olla hekikäärid. Laialdaselt kasutatav hekilõikur teeb küll töö kiirelt ära, kuid on füüsiliselt raske just lõikuri enda raskuse tõttu.

Autor: Marina Tigasing