Eestis puitfassaadid tõusuteel

Märt Riistop 29. märts 2006, 00:00

Niiskus on üks peamisi tegureid, millega fassaadi projekteerimisel arvestada tuleb. Räästa ja veelaudade abil tuleb püüda vähendada vee sattumist fassaadile. Täielikult fassaadi niiskumist vältida ei õnnestu, seepärast on oluline anda puitu tunginud niiskusele võimalus välja kuivada. Esmane nõue on piisav ja mitte katkev tuulutusvahe. Tuulutusvahest peab õhk välja pääsema ka ülalt, seda võib suunata katusekatte alla või läbi tuulekasti laudade vahele jäetavate pilude.

Suuremate puitfassaadide puhul tuleb pidurdada ka potentsiaalse tule levikut fassaadil. Tihti arvatakse, et seda ei saa ühildada toimiva tuulutusega. Tegelikult on lahenduseks on tuulutusvahe katkestamine perforeeritud terasplekist ribadega, millest õhk läbi saab, leek aga mitte.

Tavaliselt soovitatakse tuulutusvaheks 25 mm, ent õhu liikumise teel on nagunii takistusi, mis seda vähendavad. Seepärast võib tuulutusvahe olla ka kuni 15-16 mm, reaalselt on kasutatavad siiski vaid 22 mm lauad. Seda väidet toetab ka Eesti vanade puitmajade ehituspraktika, kus tuulutusvahe hoopiski puudus. Arvestada tuleb aga seda, et nende palkmajade välispind ei olnud nii sile kui tuuletõkkeplaat ja kasutatavad värvid ei moodustanud veeaurule läbitamatut kilet.

Lisaks niiskusküsimustele on oluline viimistlus. Tavaliselt kardetakse, et värv hakkab varsti kooruma ja uuesti värvimine on tülikas. Vana värvi eemaldamine nõuabki tihtipeale rohkem aega ja raha kui uue värvikihi pealekandmine. Kui eesmärgiks ei ole just looduslikult vananev pind, ei tasuks tavavärve siiski ülearu peljata, sest tehases värvitud voodrilaual püsib värv aastaid ja 2-3 korda võib seda üle värvida ilma vana värvi eemaldamata. Puidus olev ligniin hakkab päikese ultraviolettkiirguse toimel aeglaselt lagunema ja kaitse tagab vaid värvi piisav pigmendisisaldus. Ultraviolettkiirguse eest kaitsvaid komponente segatakse ka läbipaistvatesse või poolläbipaistvatesse viimistlusmaterjalidesse.

Huvitavaks võimaluseks on ka linaõlivärv, mille kasutus on tänapäeval küll piiratud, sest tema kuivamisaeg on 4-7 päeva. Linaõlivärvil on mitmeid eeliseid, ta kestab kuni 10 aastat ning vananedes praguneb, üle värvimisel ei pea vana kihti eemaldama, piisab pinna puhastamisest. Linaõlivärv laseb ka niiskusel välja aurata.

Suspensioonvärvid, milledest tuntuim on nn rootsi punane, nakkuvad paremini karedama pinnaga, neid ei kanta ühegi teist tüüpi värvi peale. Üle värvimiseks tuleb pind vaid harjaga puhastada. Sama kehtib õhukesekilelise lasuurvärvi kohta, neid aga tuleb sageli värvida üle varem kui iga viie aasta järel. Tõrv ja tõrvavärv ei kooru samuti ja annavad hea kaitse. Tõrvavärve saab ka ise valmistada, koostises on 1/3 värnitsat, 1/3 tärpentini või lakibensiini ning 1/3 puidutõrva koos loodusliku värvimulla või isegi nõega.Laudvoodrit saab ka õlitada, kasutatakse nii taimeõli kui ka taime- ja alküüdõli segusid, kordusõlitamiseks on pinda vaja vaid pesta.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing