Teistmoodi tuulte pesa - Kumu

Urmas Vaino 31. märts 2006, 00:00

Nii umbes kümmekond aastat tagasi ütles üks sõber täiesti tõsiselt, et tema tunneb iga kord, kui läheb Tallinnas üle Raekoja platsi, natukene sõnnikuhaisu. See painavat teda ja tegevat kurvaks.

Aastaid läks ja ükskord tuli sama mehega samal teemal jälle juttu. Küsisin, et mis ta nüüd asjadest arvab ja, kas haisu on jäänud vähemaks. Ta vaatas mind kui kuutõbist ja ütles: tere tulemast lõhnakuuse metsa.

Tõesti, mida ta olekski pidanud vastama. Elu edenemisbuumi oli nende aastate sees olnud väga erinevates teemades. Enamasti see kultuurielu ei puudutanud.

Muidugi toimus erinevaid üritusi, mille nimel korraldajad jooksid end hingetuks ja vaatajad ruigasid mõnust, aga betooni valati nendel aastatel kultuuri nimel kahetsusväärselt vähe. Ja kui kusagil seda tehtigi, siis selgus hiljem enamasti ikka, et kaks esimest korrust on siiski kaubanduse käes ja näitusesaal jääb sinna üles, parkla kõrvale, kui minna alul otse, siis keerata paremale ja teine uks vasakut kätt. Või valmisid asjad siis lihtsalt kampaania korras, sest eelmine põles heleda leegiga tuhaks.

Kultuur ei sünni betoonist, oleks ma tahtnud oma skeptikust sõbrale öelda, aga hoidsin moka maas. Olin just nädal varem käinud Helsingis ja nagu ikka, pööranud sisse ka Kiasmasse. Ja ma olin sellest just vaimustunult rääkinud ja oleks lihtsalt tobe kukkuda nüüd vastupidist väitma.

Parkimisplatsilt algav pikk tunnel on tegelikult hea ettevalmistus edasiseks.

Lagedad hallid seinad. Tühi ruum. Teisel pool ust on järsku avarus, suur siseõu, valgust ja kaunilt voolavaid jooni on nii palju, et hetkeks võtab silmi kissitama. Päikest pole ollagi, taevas on märtsikuiselt pilves. Kumu hoovi astumine võtab tempo maha. Kõike tundub suureliselt palju. Samasugust tunnet jätkub järgmisteks tundideks.

Kunstisaalid jätavad vaataja piltidega üksi, või siis kaksi, kui juhtub olema külastamiseks soodne päev.

Moodsale näitusehoonele kohaselt ei ole siin klassikalisi nelinurkseid ruume, enamasti suunatakse vaatajat ümarate seinte abil järgmisesse saali. Trepid on märkamatud. Muidugi ei ole siin vaikne, ei peagi olema.

Lapsed hoiavad käest kinni ja mängivad rongi. Vedur, ehk nooruke giid, näitab peatusesilti, sinna on kirjutatud Köler ja laste tšuhh-tšuhh lõppeb nõiaväel. Vagunid kuulavad vedurit ja vastavad tema küsimustele. Samas istuvad Soome prouad, sätitud, armsad, kellegi vanaemad ja puhkavad jalga. Ja fuajees asuvas kaupluses on kaks inglise keeles lobisevat prouat, valimas Wiiralti tiigriga riidest kotti.

Kumu on mõnus nagu pühapäevahommikune pannkook piimaga. Esimese korraga sai vaadatud kindlasti vähem, kui vaatamata jäi.

Pärast uue kunstimuuseumi valmimist on raekojaplatsil tunda hoopis teistsugust odööri.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:38
Otsi:

Ava täpsem otsing