Võistlusmoment lisab mängudele põnevust

Elupraktika näitab, et see, mis võib väga hästi toimida ühes seltskonnas, ajas ja kohas, ei pruugi sobida teises kontekstis.

Kindlasti tuleb korraldajatel ja päevajuhtidel teha põhjalik kodutöö, õppimaks tundma kliendi soove, ootusi, eesmärke ja eelistusi. Nii koorubki välja, kas eelistatakse tõsisemat sportimist, klassikalisi seltskonnamänge või soovitakse rõhku pöörata meeskonnatööle.

Reeglina ei taheta suvepäevadel kedagi ära kurnata. Pigem peaksid tegevused olema meelelahutuslikku laadi, pakkuma huvi ka mängudest kõrvale jääjaile ning andma positiivse mälestuse ja uue kogemuse.

Väiksemate seltskondadega on väga huvitav korraldada erinevaid maastikumänge, kus näiteks legendikaardi järgi läbitakse teatud punktid. Igas punktis saadakse koordinaadid järgmiseks punktiks, lahendatakse ülesandeid. Seda on üsna hea korraldada kuni saja inimesega, aga on teostatav ka suurema seltskonnaga.

Meelelahutuslikest mängudes on alati vahva olnud meeskonna lipu joonistamine, mis suvepäevade alguses liidab kohe meeskondi, toob välja aktiivsemad ning tegevusest jääb ka sümbol, mida terve ürituse ajal au sees hoida. Seda võib teha nii suuremate kui väiksemate seltskondadega. Vahva muidugi, kui valmib kümme lippu või rohkem.

Kaasahaaravad nii mängijaile kui ka publikule on šampoonijalgpall ning saunalina-võrkpall. Nende mängude puhul on taas kord hea, kui on rohkem meeskondi, siis tekib võistlusmoment ning saab korraldada nii veerand- kui ka poolfinaale.

On kollektiive, kus on ikka au sees köievedu, rannavolle ja paljud muud traditsioonilisemad mängud. Sooja ilmaga tekitab palju elevust näiteks jäätunud T-särgi võistlus, mille võib siduda ühe-kahe muu tegevusega, tekitades nii rohkem pinget ja elevust. Põnevad võistlusi saab korraldada ka õhkbatuutidel.

Üldistades võin öelda, et alati tekib põnevust, kui korraga saab võistelda mitu võistkonda, näha reaalajas, kes on kiirem või nutikam. Seega pole just parimad tegevused, kus midagi ükshaaval nokitsetakse.

Autor: Avo Hein