Tööjõupuudusest aitavad üle poolakad

Eestis tekkinud oskustööjõu puudus on hästi teada. Pakun ühe lahendusena välja Poola oskustööjõu ajutise kasutamise.

Esimene, loogiline reaktsioon oskustööjõu puudusele on koolitada kohalikke inimesi nõutud erialade tarbeks. Ja nagu ma olen mitmete inimeste käest kuulnud, on seda Eestis ka tehtud. Aga probleem jäi, sest polnud võimalust takistada vastkoolitatud inimesi suundumast Soome ja teistesse riikidesse, kus nad teenivad kolm-neli korda rohkem kui kodus. Nii et tulemus oli, et Eesti koolitas tööjõudu enda kulul teistele riikidele.

Kuid vaadakem tänasest päevast kaugemale. Praegu on Eesti spetsialistid huvitatud välismaal töötamisest, sest nad teenivad seal rohkem. Ja mida paremad on nende oskused, seda parema töökoha nad leiavad, mis omakorda paneb ka teisi oma oskusi arendama.

Loodus ja turg aga tühja kohta ei salli. Et töö tuleb ära teha, tekib vajadus võõrtööjõu järele. Välismaalased tulevad, töö saab tehtud. Mida rohkem tööd tehakse, seda jõukamaks riik saab. Koos majandusega kasvavad inimeste sissetulekud. Viimaste kasvule avaldab survet ka turg - mida suurem nõudlus, seda kõrgem hind.

Kõige selle tulemusel võivad spetsialistid, kes täna välismaale kipuvad, paari aasta pärast teenida peaaegu sama palka kodus. Kindlasti eelistab enamik neist siis kodumaale jääda. Nii et lõpuks asuvad Eestis koolitatud spetsialistid taas tööle Eestis ning toovad endaga koju kaasa ka hindamatu väärtuse - kogemuse ja harjumuse töötada uusima tehnoloogiaga. Ja mis saab siis võõrtöölistest? Vajadus nende teenete järele tõenäoliselt langeb.

Pärast ELiga liitumist muutus Eestil keeruliseks tuua riiki töölisi maadest, mis enne olid peamiseks tööjõuallikaks, nagu Venemaa ja Ukraina. Kuid uute ELi riikide seas on ka ülikõrge tööjõupuudusega, kuid heade spetsialistide poolest rikas Poola. Loomulikult läks suur osa neist (ligi 500 000) tööle vanadesse ELi maadesse, kuid mitusada tuhat inimest on tänini tööta. Paljud neist tervitaksid võimalust teenida pisut rohkem kui kodus - või üldse tööd leida. Võimalikku palka ja elukallidust kõrvutades võiks poolakate tegelik sissetulek Eestis sarnaneda sellega, mida nad teeniksid näiteks Saksamaal või Belgias. Poola spetsialiste peetakse headeks professionaalideks, võimalus töötada juba alates 1980. aastatest Lääne-Euroopas lubas neil oma kvalifikatsiooni tõsta. Ja nad on kõvad töömehed.

Oluliseks küsimuseks on muidugi lepingud, millega poolakad Eestis tööle asuksid. Kui nad palgataks otse kohalike ettevõtete poolt, kerkiks üles rida probleeme. Töötajad võiksid tunda ennast võõral maal abituna, teadmata kohalikke kombeid ja bürokraatiareegleid. Sellises olukorras paistab ELis ülilihtne piiriüleste teenuste osutamine hea alternatiivina. Eesti firma sõlmib Poola firma ehk antud juhul alltöövõtjaga kokkuleppe teatud tööde teostamiseks, kasutades viimase tööjõudu.

Sel süsteemil on mitu eelist. Töölised on Poola firma palgal neile arusaadavatel tingimustel. Töötajate ja tööandjate suhe allub Poola seadustele. Palgad ja palkadelt arvestatud maksud tasub Poola tööandja. Kõik vaidlustused ja nõuded võivad töötajad samuti esitada kodus, kus nad oma õigusi tunnevad.

See kõik annab töölistele turvatunde ja viib bürokraatia miinimumini. Eesti ettevõttel tuleb vaid tasuda arvega esitatud teenuste eest. Eesti ettevõtjale jätab see paindlikkuse, sest kvaliteedi eest vastutab alltöövõtja. Ja lõpuks on leping alltöövõtjaga sõlmitud kindlate tööde teostamiseks. Alltöövõtja tuleb, kui teda vajatakse, ja läheb tagasi koju, kui töö tehtud.

Autor: Jaroslaw Cieslinski