Eesti 10 suuremat saladust

Väinu Rozental 13. aprill 2006, 00:00

Kuigi lugupeetud eurovolinik Siim Kallas on kümne miljoni dollari afääris kohtute poolt õigeks mõistetud, näeb rahva vaimusilm ikka veel, justkui hoiaks Kallas endiselt kinni miljoni-dollari-kohvri sangast.

Dollariskandaali satub Kallas seetõttu, et on keskpanga president 1993. aastal, kui Eesti Panga ametnikud sõlmivad lepingu, millega Eesti Pank laenab Põhja-Eesti Pangale (PEP) kümme miljonit dollarit. PEP kannab laenuraha suuri intresse lootes edasi Šveitsi kütusefirmale Paradiso SAL. Neli viiendikku rahast ei laeku aga kokkulepitud aja jooksul PEPi tagasi ning on tänaseni lootusetult kadunud, ilmselt rahvusvahelisse naftaärisse.

Dollariafääri uuritakse neli aastat. Riisumise ettevalmistamises süüdistatavad Eesti Panga eksjuht Siim Kallas ja tema tollane nõunik Urmas Kaju eitavad süüd, põhjendades seda sellega, et keskpank sai PEPilt raha koos intressiga tagasi ning pole kunagi osalenud ebaõnnestunud investeeringus Šveitsi. Kallast muserdanud kohtusaaga lõppes 2000. aasta lõpus õigeksmõistva otsusega. Paljude meelest on aga antud asjas mõndagi ebaselget.

Respublikaan Tõnis Palts on kolm aastat kestnud maksuvaidluse ajal kukkunud rahandusministri ja Tallinna linnapea toolilt, vahetanud välja maksuameti juhtkonna, maksnud maksuametile täiendavaid makse 12 miljonit krooni ning nõuab maksuametilt nüüd kohtu kaudu tagasi ebaseadusliku maksuotsuse alusel tasutud summat.

Paltsu kui eraisiku maksuvaidlus algab 1999. aastal tehinguga, kus Palts ja tema kompanjonid müüvad enamusosaluse telekomifirmas Levicom rahvusvahelisele kontsernile Tele2. Asi läheb kuumaks siis, kui ajakirjandus avalikustab, et tehing tehti läbi Hollandi Antillide firma, kus maksumäär on kümme korda madalam kui Eestis. Maksuamet korjab vihje üles ning asub kokku panema toimikut, milles loodab tõestada, et Palts on jätnud osalt ligi miljardilisest tulust maksud maksmata.

Paltsu enda kinnitusel pole ta riiki tüssanud. Samas teeb Palts 2005. aasta mais ootamatu käigu, kui maksab maksuametile 12 miljonit krooni täiendavaid makse. Koos raha ülekandega vaidlustab Palts aga talle tehtud maksuotsuse. Samuti on Palts keeldunud tasumast tulumaksuvõla intressi, kuni vaidlus maksuametiga pole lõppenud.

Riigi Kinnisvara ASi juhatuse esimeest Tiit Ottist üritati 7. oktoobril 2005 Tallinnas, Kreutzwaldi tänaval, oma kodumaja ees tappa, kuid ebakompetentsed relvakangelased lasid kinnisvarajuhi asemel maha hoopis lähedal liikunud tüdruku.

Reedese vahejuhtumi lahendamine käis kiiresti: juba uue nädala alguses oli selge, et tegelikult olid kuulid mõeldud Tiit Ottisele. Koheselt hakkasid ringlema konspiratsiooniteooriad, vastamaks küsimusele: miks taheti tappa Riigi Kinnisvara ASi juhti Tiit Ottist? Ottis võeti koheselt politsei järelevalve alla ning mees liikus ringi tiheda valvemeeskonna saatel.

Prokuratuuri andmeil on politseil reedehommikuse Tallinna kesklinnas tulistamise asjus töös kõik versioonid alates huligaansusest ja lauslaskmisest kuni palgamõrvani. Palgamõrva versioon jäi pinnale pärast pikka uurimist ning tekkis palju versioone, miks Ottist tappa taheti.

Ühe võimalusena otsiti põhjusi tema töös Riigi Kinnisvara ASi juhina tehtud otsustes. Teine versioon oli isiklikku laadi. Juurdluse huvides politsei aga oma versioone ei avalikusta.

Evelin Meiusi pühkis Eestimaa tolmu jalgelt 1996. aasta oktoobris, kui tema moefirma pankrotti läks. Kadumise 10. aastapäeva künnisel ei ole temast midagi kuulda. Meiusi tütar keeldus ka vahendusisiku kaudu ema teemal kõnelemast.

Interpol pole Meiusit ka kunagi taga otsinud. Üks variant on, et ta on vahetanud nime ja elab Armeenias. "Ta on abielus ja nime muutnud," kinnitas teine omal ajal tuntud äridaam Tiiu Silves SL Õhtulehele eelmisel aastal.

Meiusi võlgasid aetakse taga tänapäevani. Veel hiljuti, septembris 2005 küsis Kadrioru õigusbüroo ühe kliendi nimel majandusministeeriumilt teateid Meiusi firmade kohta. Kriminaalasi Ühispangale ja endisele Virumaa Kommertspangale 16 mln kr võlguolemise asjus aegus naisel 2000. aastal, pärast seda oleks ta võinud Eestisse tagasi tulles karistusest pääseda. Kuid Meiusi pole tulnud.

Ettevõtlusse astus endine Silueti moemannekeen 80ndate lõpus, asutades koos Peeter Luige ja Hannes Tamjärvega modelliagentuuri. See firma ei läinud ja edasi tegutses Meiusi üksi. Mehiseim ettevõtmine oli AS Enelin Mood. Selle kaudu pidi ta Dvigateli tehasest moetööstuse ehitama. Meiusi võttis Sotsiaalpangast 7 mln krooni laenu, 13 mln kr pidi investeerima ilukeskuse ketti, samuti laenurahaga. Tegelikult need plaanid ei teostunud ja tagasimaksmata raha tõi kaasa kriminaalasja.

Muidu igati hästi läbiviidud rahareformi ainus mädapaise on sularaharublade müük. Senimaani ei anna inimestele asu, kas Tiit Pruuli ei käi ümbermaailmaseiklustel mitte tšetšeenidele mahaparseldatud rublade müügist teenitud raha eest või mis raha eest OÜ Maag osanikud Marek Strandberg ja Agu Kivimägi omal ajal ikkagi Rahva Hääle erastasid.

1992. aasta lõpus ja 1993. aasta algul organiseerib tollase peaministri Mart Laari nõunik Pruuli koos Isamaale lähedal seisnud ärimeeste Strandbergi ja Kivimägiga rahareformi käigus kokku kogutud 2,26 miljardi rubla vahendamise. Poolsada tonni kaaluvad rahatähed lennutatakse Tallinna lennujaamast diplomaatilise postina Tšetšeenia pealinna Groznõisse. Eesti riigile kantakse tehingu eest ligi aastase viivituse järel 1,9 miljardit dollarit.

Rublatehing viib organiseerijad kohtupinki, neid süüdistatakse riigile kahju tekitamises. Süüdistatavad eitavad vahendustasu saamist. Kohtumaraton lõpeb riigikohtus meeste õigeksmõistmisega.

Rublamüük paisus 1994. aasta kevadel poliitiliseks skandaaliks ja maksis Mart Laarile peaministrikoha.

Laar valetas avalikkusele, et rublad seisavad endiselt Eesti Panga hoidlates.

Metallikuninganna Tiiu Silves on praegu Saksamaal haiglas, ta ei olegi kosunud eelmisel kevadel juhtunud insuldist.

Küsimus, kelle variisik ta on olnud, jääb seega talle esitamata. Varasemates intervjuudes on Silves tunnistanud, et ei pruukinud kontrollida kõike oma firmas. Ta võttis oma firmasse tööle hulga endisi Eesti NSV julgeolekukomitte juhte, väidetavalt kaastundest.

Intervjuus Eesti Ekspressile 2001. aastal ütles Silves: "Minu kontorist Narva maanteel käis läbi tohutu hulk juhtivaid poliitikuid. Aga nad ei käinud minu juures. Nad käisid tagatoas Sillari ja Veinbergi juures." Metallifirma juht Rein Sillari oli omal ajal KGB ehk Nõukogude Liidu julgeolekukomitee Eesti osakonna ülem ja Heldur Veinberg julgeolekukomitee uurimisosakonna ülema asetäitja. Lisaks töötas Silvese firmas Lemmik Lehtmets, endine julgeolekukomitee jaoskonnaülem, ja ka pearaamatupidaja Vladimir Aida oli töötanud KGBs. Peale Sillari on mainitud mehed oma seose KGBga kaitsepolitseile teada andnud ja avalikustanud selle Riigi Teataja lisas.

Tuleval aastal 60ndat juubelit tähistav Tiiu Silvese kõrgaeg oli 1990-1992, kui tema firma Silves Enterprise Inc loodi ja algas Venemaa-Lääne suunaline metallivahendusäri. 2000. aastal läks Silves Enterprise ligi 10 mln kr võla tõttu pankroti läbi hingusele.

2004 aasta septembris tuli Euroopa komisjonist uudis, et Eestil tuleb lubatust enam varutud suhkru eest Euroopa Liidule ilmselt maksta hiigelsuurt trahvi. Trahvisumma ligineb miljardile kroonile.

Seaduse järgi tuleb üleliigne suhkur, mida arvatakse olevat 20 000 tonni ringis, turult kõrvaldada. Üheks võimaluseks on anda see loomasöödaks või siis töödelda kütteaineks. Kui seda ei ole suudetud teha, rakendub trahv, mis võib olla kuni 9 krooni kilogrammi kohta.

Enamik liigsest suhkrust, mille pärast maksumaksjat trahviti, kuulus Oliver Kruuda suurosalusega kommitootjale Kalev, kellel oli varutud 15 600 tonni suhkrut.

Maksuamet kontrollis 2005. aasta alguses ettevõtteid ning leidis, et Kalev on jätnud deklareerimata 15 600 tonni suhkrut, mille ta oli varunud enne Euroopa Liiduga liitumist.

Kalev aga kinnitas, et ettevõte ostis küll enne ELiga liitumist suhkrut, kuid müüs selle enne 1. maid 2004 edasi uuele ostjale ning seega ei olnud Kalev enam suhkru omanik, kui hakkas kehtima üleliigsete laovarude seadus. Maksuamet peab tehingut teeselduks.

Eelmiste Riigikogu valimiste eel, veebruaris 2003 mängis Keskerakond elegantse liigutusega auti nii teised erakonnad kui uudishimuliku avalikkuse, kaasates 10 miljoni krooni eest sponsorite raha LHV vahendusel võlakirju emiteerides.

Kuigi Eesti on väike, pole enam kui kolme aasta jooksul lekkinud, kes olid need ärimehed, kes end varjates poole Keskerakonna eelmiste Riigikogu valimiste eelarvest kokku panid.

Spekulatsioonidest käivad läbi kohalikud suurärimehed Oliver Kruuda, Enn Pant, Ain Hanschmidt, Urmas Sõõrumaa, Toomas Annus ja Vjatšeslav Leedo, ent noogutatakse ka äraseletatud pilgul ida poole. Spekulatsioonideks on see kõik aga jäänudki. Uskudes Rain Tamme LHVst, ostsid võlakirju kohalikud ettevõtted. Punkt.

2005 aasta novembris lahvatas skandaal LHV investeerimispanga ümber, kui ilmnes et siseinfot kasutades olid LHV töötajad Oliver Peek ja Kristjan Lepik investeerinud USA ettevõtetesse saades ebaseaduslikku tulu kuni 100 miljonit krooni.

USA prokuratuur alustas uurimist ning külmutas kõik LHV ühendriikide investeerimisarved. Esmalt peeti kahtlusaluseks ka LHV juhti ja omanikku Rain Lõhmust, kuid vähese süümaterjali olemasolul see süüdistus kaotati.

Novembri alguses avalikustatud süüdistuses väidab SEC, et LHV ning panga töötajad Oliver Peek ja Kristjan Lepik on pressiteadete agentuuri Business Wire süsteemi lahti lastud salajase arvutiprogrammi abil ligi pääsenud vähemalt 200 USA firma enam kui 360 pressiteatele enne nende avaldamist.

Sel teel omandatud konfidentsiaalne informatsioon võimaldas neil oma tehinguid soodsalt ajastada, mängides vastavalt varastatud info sisule tõusu või languse peale ning võttes optsioone, et tulemust võimendada. Viimane vargusjuhtum leidis aset 28. oktoobril.

Kelle nõuandel ja kelle rahaga mehed skeeme lõid on siiani selgusetu. Väidetavalt oli tegemist meeste endi rahaga, samas on ka spekuleeritud et mehed kasutasid neile usaldatud investeerimisfondi raha.

Viimase 13 aasta jooksul on Eesti suurim ravimimüügikontsern Magnum Medical korduvalt omanikke vahetanud. 2004 suvel müüdi ta taas.

Senimaani pole täit kindlust, et Magnum selgi korral omanikku vahetas. Võib olla kuulub ta endiselt vendadele Linnamäedele ja Georg Gavronskile, kuna ostja pärineb palmisaarelt. Ametlikult on praegu Magnumi omanik 79% ulatuses maksuvaba Mani saare investeerimisfirma New European Investments Ltd (NEI) ja 21% osas OÜ Hortense, omanik Margus Linnamäe.

NEI esindaja Rupert Cottrell on end Eestis näidanud: ta käis 2004 suvel Eestis ja on Lätis Briti kommertskoja liige, kuid varasemaid seoseid ravimiäriga ei ole näha. NEI loodi Eesti konkurentsiametile antud info kohaselt 2003. aasta aprillis, esimene leping Magnumi varasema suuromaniku, OÜga Solaron Trade sõlmiti sama aasta detsembris. NEI on valdusäriühing, mis kuulub Kaimanisaartel (jällegi maksuvaba piirkond) registreeritud kindlustusseltsile.

Sel talvel hakkas Eesti ravimimüüjate seas ringlema kuulujutt, et Magnumi tegelik suuromanik on hoopis Venemaa suurimaid apteegikette, Moskvas asuv firma Protek. Sellest olevat kirjutanud üks Saksa meditsiiniajakiri. Kuulujutus viidatud artikkel on aga salapäraselt kaduma läinud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:54
Otsi:

Ava täpsem otsing