Ansipi valitsuse töö tegi ära majanduskasv

Henrik Normanni parodeeritav peaminister Andrus Ansip on üks paremaid ja positiivsemaid tegelaskujusid: räägib ladusalt ja kindlas kõneviisis, võib-olla ainult veidi monotoonselt, ei žestikuleeri eriti. Samamoodi - võrdlemisi kindlalt - on läinud Ansipi esimene valitsemisaasta, mis täitus suurel neljapäeval, 13. aprillil.

Äripäeva arvates on Andrus Ansip sattunud valitsema ühe riigijuhi jaoks oivalisel ajal: tema kabineti meeskonnatöö teevad ära Eesti majanduskasv ja edukalt laekuvad maksud. Kuid järgmistel valitsustel võib praeguse vabakäiguga kulgemise pärast minna raskeks.

Opositsioonierakonnad on kritiseerinud valitsust pöialde keerutamise pärast, et midagi ei toimu. Paralleeli saab tõmmata Mart Siimanni valitsusega, kellele heideti samuti ette mittemidagitegemist, ja Andres Tarandi lühikese jõulurahuvalitsusega.

Kuid küsimus on vaieldamatult filosoofilisem: mis üldse iseloomustab efektiivset valitsust? Kas tuletõrjedepoo töö on efektiivsem siis, kui nädalaga kustutati kümme tulekahjut, või siis, kui mitte ühtki? Või kui tulekahjusid pole, siis pole tuletõrjet vajagi? Ent kui ükskord leek lahvatab?

Ansipi valitsusele saab ette heita, et tulumaksureform kulgeb aeglasemas tempos, kui Reformierakond kunagi ise selle heaks kiitis. Head ajad on head veel selle poolest, et reformidega alustamine või nende kiire läbiviimine peaks olema lihtsam kui rasketel aegadel.

Samas pole Eesti ühiskonna läbilõige üheselt maksumäärade alandamise poolt, sest vaesem elanikkond kardab oma elujärje halvenemist.

Ansip on kompromissialdis: kui valida oli, kas tulumaksureformi toppamine või selle aeglasem edenemine, ei kõhelnud ta viimase kasuks otsustamisel. Kui Reformierakonnal poleks olnud peaministri koha ambitsiooni, oleks tulumaks ehk kiiremini langenud.

Ettevõtjatele teeb meelehärmi selgusetus, mis saab alates 2009. aastast ettevõtte tulumaksust, selles küsimuses on valitsus küll pöidlaid keerutanud.

Torkab silma, et jõulisemalt kui peaminister ise on tegutsenud hoopiski majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar: näiteks püüdes raudtee riigile tagasi osta või katses kirjutada pensionide tõus ainult Keskerakonna arvele.

Ent veel Ansipi aktivapoolelt. Vabariigi aastapäeva kõnes tegi ta Eestile üleskutse jõuda Euroopa viie rikkama riigi hulka. See konkreetne mõõdetav tulevikuvisioon on selgelt parem amorfsest ühiskondlikust leppest. Samas ei ole valitsus ideega nähtavalt edasi töötanud - mida on Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmiseks vaja.

Tõsi, üks konkreetne meede on: Reformierakonna minister Rein Lang soovib lühendada uue firma loomisele kuluvat aega, ideaalis võiks firma registreeritud saada kahe tunniga. Niisugune initsiatiiv on ettevõtluse arengule ülimalt meelepärane.

Pärast ELi astumist pole valitsusel ja riigivõimul laiemalt enam konkreetset selget eesmärki, mille suunas liikuda ja mille nimel tegutseda. EL on käes, suuremad reformid tehtud, inimeste heaolu paraneb. Seega on valitsustel nüüd ja edaspidi keeruline mingeid väga meeldejäävaid ja olulisi muutusi ellu viia.

Autor: ÄP