Tuumakala püügist Stenbocki moodi

Rainer Nõlvak 19. aprill 2006, 00:00

Plaan Ignalina tuumajaama ehitusse miljardeid investeerida on ühe äriühingu otsus, ütleb peaminister. Kahtlemata on tal õigus - üks õige äriühing peabki tegema otsuseid kasumist lähtuvalt ja poliitikast sõltumata.

Majandusminister Savisaare kinnitatud elektrimajanduse arengukavas 2015 pole tuumajaamast sõnagi. Keegi ei tea, kas Ignalina pehmele järvekaldale kaasaegset tuumajaama üldse saabki ehitada; Eesti Energia teeb plaanid alles pärast uuringute lõppu.

Peaminister on teoinimene. Energiakava tekib töö käigus, probleemid lahendatakse käigupealt. See on nagu dünamiidiga kalapüük: paneme, põmm, tuumajaama püsti ja siis vaatame. Julge samm Eesti riigi tuleviku sidumiseks järgmiseks 60 aastaks. See on pikem kui Eesti viimane okupatsiooniaeg.

Tõsi, EE saaks teha veel kasulikuma otsuse: sulgeda Narva elektrijaamad ja osta elekter Venemaalt. See on julgeolekurisk, ütlete. Ignalina on ainus koht Baltimaades, kust jookseb 750 kV elektriliin läbi Valgevene otse Moskvasse - Leedu tuumajaam on vältimatult idanaabri strateegiline huviobjekt.

Osalus Ignalinas tagab meile tarviliku elektrikoguse headel aegadel. Kriisihetkel seisab iga riik oma rahva huvide eest. Nii võib korduda tuttav gaasitüli Venemaa ja Ukraina vahel, kus lõpuks kannatas gaasiahela viimne lüli - lääs. Tagatipuks on EE aktsiad vabalt võõrandatavad. Mis tagab meie energiasõltumatuse, kui valitsus otsustab firma jälle müüki panna?

Ükski riik maailmas pole finantseerinud tuumajaama ehitust teises riigis. Tuumaenergiat arendavad riigid, kel puuduvad fossiilse kütuse varud. Niiviisi sai tagada rahvuslikku energiasõltumatust ajal, mil taastuvenergia kasutamine polnud majanduslikult mõistlik.

Arvamus, et Leedu riik võtab vastutuse ja annab finantsgarantii, ei pea vett. Viini konventsiooni järgi vastutab jaama omanik õnnetuse eest täies ulatuses, sõltumata põhjustest. Maksimaalne turul saadaolev kindlustuskaitse piirdub 360 miljoni euroga. Tuumaõnnetuse puhul hinnatakse võimalikke kulusid tuhat korda suuremaks. Selline, nt terrorismist tingitud õnnetus tähendaks EE pankrotti minekut.

Miks uusi tuumajaamu peale kahe riiklikult toetatava pilootreaktori ei ehitata? Lihtne - kõiki kulusid arvestades ei tasu see täna majanduslikult ära ei USAs, Inglismaal, Saksamaal ega Rootsis. Ehituse ülipikk aeg ja miljarditesse ulatuvad laenusummad teevad ettevõtmise riskantseks.

Jaamade valmimiseks on taastuvenergia juba mitte üksi puhtaim, vaid ka majanduslikult mõistlikum valik nii elektripuuduse kui ka igavesti tõusva kütusehinna vastu. Uuringud näitavad, et aastal 2016, mil Ignalina sisse lülitatakse, on tuuleelekter odavam kui tuumaelekter.

Arvan, et peaksime Leetu investeerimise asemel tegelema Eesti asjadega. Täna on meil asjaolude soodsa kokkulangevuse tõttu võimalus hakata euromiljardite ja süsihappegaasi kvoodimüügi rahadega rajama tulevikku suunatud elektri ja mootorikütuste tootmist, luues töökohti ja maandades makromajanduse riski kinnisvarabuumi lõppemisel.

Parimat energialahendust otsides tuleb arengukavasse ka investeerida. Tasuks koostada Eesti huvidest lähtuv ja tulevikku vaatav kava, hinnates kõiki realistlikke variante energiakala püügiks. Siis saame rääkida otsustest. Kahtlemata saame otsusi edasi lükata, aga venitamisel on arvestatav hind - üksi süsihappegaasi kvoodimüügi pealt kaotaksime iga päevaga 16 miljonit krooni.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:55
Otsi:

Ava täpsem otsing