Valguslahendus arvestagu seina tooni

Endo Sarapson 26. aprill 2006, 00:00

Kontori valgustuse planeerimisel on oluline, et tööpinna valgus ei langeks lauale kitsalt suunatuna, täites ainult numbrilise normi. Kui rippvalgusteid kasutades saab osa valgusest peegelduda tööruumi laest ja seintelt, on lõpptulemus palju meeldivam, sest ei teki kontraste töökoha ja ümbritseva vahel.

Valgustuse värvuse eelistused erinevad geograafiliselt: lõunamaades eelistatakse pigem külmemat tooni kunstvalgust, põhjamaades, ka Eestis, enamasti soojemat tooni valgustust. Siin on kindel seos kliimaga, me vajame alateadlikult ruumides soojaaistingut - päikest on ju niigi nii harva. Tüüpilised Eesti büroodes kasutatavad valgustoonid on soe valge ja neutraalvalge. Eelistatum tundub siiski olevat soojem toon. Seejuures tuleb meeles pidada, et elektrooniline valgusti, mille värelussagedus on kümneid kordi kõrgem tavalisest odavast induktiivvalgustist, on alati parem.

Valgustuse planeerimine jäetakse sageli kontori sisustamise viimaseks etapiks ja sellelt püütakse kokku hoida nii palju kui võimalik. Tihti kasutatakse odavaimat lahendust, millega saada töökohale nõutud valgustihedus 500 luksi (lx), seega luminofoorlampe, millede juhtplokid on odavamast kategooriast ja mis pikaajalisel ruumis viibimisel tekitavad töötajates väsimuse.

Normidele vastavas nn kunstliku valguse keskkonnas saame muuta pea kõiki valgustusnäitajaid: valgustihedust, valguse langemisnurka ja valguse värvust. Töökohal oleks kõige paremad valgustugevus ja temperatuur, mis muutuksid vastavalt kellaajale ja loodusliku valguse muutumisele. Tänapäeval on see võimalik, kuid nõuab suuri investeeringuid.

Normatiivne valgustiheduse miinimum on kontoris 200 lx kuni 750 lx, mugavaks valgustiheduseks saab lugeda valgustatust kuni 1500 lx, kuna sellest alates muutub kunstvalgus enamiku inimeste jaoks juba ebamugavalt tugevaks.

Pea alati tuleb arvesse võtta näitajaid nagu valgustihedus, räigus, valguse suund, värviesitus ja valguse värelus, kuid lähtuda tuleb ka nägemismugavusest ja töö iseloomust. Näiteks keraamika maalimisel või ehete valmistamisel on vajalik valgustihedus töökeskkonnas vähemalt 1000 lx ja värviesitus võimalikult loomutruu, samas kaubanduskeskuste kassapiirkondades oleks vajalik valgustihedus 500 lx. Uuemates büroodes on normid enamasti täidetud, iseasi on see, kuivõrd silmasõbralik see valgustus ühel või teisel juhul on. Vanemates firmades on aga üsna levinud vanad hõõglampidega valgustid, kus valgust on mitu korda vähem kui oleks piisav. Kahjuks on viimasest remondist sageli ligi kümme aastat mööda saanud ja tookordsed odavad päevavalguslambid on jõudnud oma eluea lõppu. Nii nad siis mürisevad ja värelevad lagedes, rikkudes töötajate silmi ja närve.

Valguse planeerimisel tuleb kindlasti arvesse võtta ka ruumi siseviimistlust ja mööbli toone, näiteks kui projekteerida valgustus (600-700 lx) tumedasse ruumi tumeda mööbliga ja seejärel muuta ruum heledaks, on tulemuseks valgus 1500-2000 lx, mis kunstliku valguse puhul on raskesti talutav ja muudab töötegemise küsitavaks.

Normaalse valge päevaga on õues 5000-10 000 lx, mis on 10 korda rohkem kui kontorisse nõutud. See justkui näitaks, et vaid numbrilist näitu arvestades istume me enamasti suisa pimedas. Põhiline erinevus on siin aga selles, et päikesevalgus hajub ühtlasemalt ja peegeldub tihti ka maapinnalt üles, moodustades tervikliku valguspildi. Kunstvalgusega on sarnast tulemust saavutada väga keeruline - kas või seetõttu, et enamikus meie büroodes on põrand praktilistel kaalutlustel tume ja ei peegelda valgust tagasi.

Ideaalsel juhul peaks valgusti asuma töölaua ja seega ka arvutiekraani kohal. Vaid ekraanihelendusest ei piisa tööpinna valgustamiseks, kindlasti on vaja lisavalgustust. Kontrast valgustatud töölaua ja valgustamata pindade vahel ei tohiks olla mitmekordne, see häirib tugevalt silmi. Oluline on kasutada arvutiga töötades valgusteid, millel on monitoroptikaga hajutid - need tagavad, et valgus ei peegelduks arvutiekraanilt silma.

Peegeldused on kerged tekkima büroodes, kus kasutatakse nn 60×60 mooduleid. Võib-olla ei ole paigaldamisel arvestatud töökohtade asetust. Laemoodulite valgusnurk ei ole tavajuhul vertikaalsel ja horisontaalsuunal võrdne. Aidata võib see, kui keerata moodulit laes 45 kraadi. Odavate valgustite suurimaks probleemiks on valgusallikate vilkumine, mis ei pruugi olla silmaga nähtav, ent samas mõjutab oluliselt enesetunnet ja töövõimet.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:57
Otsi:

Ava täpsem otsing