Uue kodu kujundamine võib osutuda kulukaks

Teet Reier 28. aprill 2006, 00:00

Sageli selgub, et sobivate mööblitükkide leidmine pole sugugi lihtne, või mis veel hullem, soovitud asjade hinnad küündivad kõrgemale, kui eelarve lubaks.

Eelmisel aastal uude korterisse kolinud Tarmo Laane sõnul jäi rõõm uuest elamisest üürikeseks, kui selgus, millist lisaraha oleks veel vaja, et kolm tuba korralikult sisustada. "Olime eelnevalt aastaid elanud möbleeritud üürikorteris ja need napid asjad, mida me endale olime muretsenud, enam uude korterisse sobituda ei tahtnud," räägib ta.

Esimese hooga osteti vajaminev kodutehnika, külmutuskapp ja pesumasin ning seejärel paar tarvilikku mööblitükki nagu voodi ja diivan. "Kuigi kardinad said suhteliselt lihtsad ja need õmbles abikaasa ise, kulus nendele ikkagi tuhandeid kroone," lisab ta. "Ja köögimööbli otsingul selgus, et koos tehnikaga selle hinnad eriti alla 50 000 krooni ei jää. Lõpuks õnnestus köögikapid lasta soodsalt valmistada ühel tuttava sugulasel, kes väikest tislerituba peab."

"Ilmselt on siin pisut eelistatumas olukorras ka need, kes broneerivad või ostavad uue elamise juba ehitusjärgus," arutleb Laane. "Meil tuli praktiliselt kohe sisse kolida, et mitte asjata hoolduskulusid maksta. Pikem aeg kaupluste ja sisustuspoodide külastamiseks oleks kindlasti ära kulunud."

Vana suvila majaks ümber ehitanud Aivo Saare arvates tasub kodu kujundades mööblit otsida ka soodusmüükidelt või kasutatud mööbli poodidest. "Seal võib peale sattuda väga lahedatele ja samas soodsatele mööblitükkidele," lisab ta. "Loomulikult oleneb kõik ka ruumide lahendusest ja siseviimistlusest. See, mis sobitub minu enamjaolt puidu ja kiviga viimistletud elamisse, paneks ilmselt kipsplaadimaja omaniku kukalt kratsima."

Saare sõnul leiti pärast pikka otsimist sobilik söögilaud koos toolidega just ühest teise ringi mööbliga kauplevast poest, sinna kõrvale sobitus aga kenasti uus kummut. "Ruumide sisustamisel tuleb ka ise nutikust üles näidata, võimalus kulutada tohutult palju kallite viimistlusmaterjalide ning disainmööbli peale ei anna alati parimat tulemust."

"Kui endal mõtteid napib, tasuks ka sisekujundajaga nõu pidada," arvab ta. "Samuti ei tasu ruumidesse liialt mööblit kokku kuhjata, pigem olgu vähem ja otstarbekalt paigutatud. Kodus peab jääma ka hingamiseks ja liikumiseks piisavalt õhku, seinast seina ulatuva sektsioonmööbli ja panipaikade aeg on ammugi läbi."

Kogemus väheste vahenditega hakkama saada on mul sellest ajast, kui oli võimatu osta mööblieset, mis oleks meeldinud ja ometi oli sisemine vajadus kodu kaunistamise järele.

Siis oligi ainus võimalus - värvitoonid. Sel ajal polnud suurt valikut ka värvide osas ja seetõttu parim taust, ehk seinavärv tuli valida valge. See võimaldas ka omavahel mittesobivaid esemeid "koos hoida" ja tervik saavutada.

Kui veidi rohkem kulutada ja tänaseid võimalusi ära kasutada, siis on jällegi märksõnaks värv ja tuleb valida sobiv koloriit ning hoida kogu lahendus sellel.

Mööblit saab valida teise ringi mööblipoodidest, taaskasutuskeskusest või vararealiseerimiskeskusest. Neist kõigist võib hea õnne ja tiheda kontrollimise korral päris huvitavaid esemeid olla.

Rikkalikuma värvilahenduse saavutamiseks on heaks vahendiks tekstiilid, mis suurte pindadena ka suurt mõju avaldavad. Tasub vaata näiteks Abakhan Fabricsi kangapoodides müüdavaid kaalukaupu, aga ka kaltsukatest on uhkeid tekstiile leitud. Ülejäänu on nüüd valikute küsimus, kas teha ise või leida sisearhitekt.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 15:57
Otsi:

Ava täpsem otsing