Traditsioonilise puidust tara tegemist pole unustatud

Kuni lippaedade ja okastraadi kasutuselevõtuni eelmise sajandi alguses oli Eestis enam levinud kolm puust tara tüüpi: varbaed, latt- ja püstandaed.

Lattaed koosnes püstpostidest ja nende vahele kinnitatud horisontaallattidest ja ehitati tavaliselt põldude, heina- ja karjamaade ümber, sest see nõudis vähem materjali ja tegemine edenes suhteliselt kiiresti.

Varbaeda ehitades punuti horisontaallattide vahele tihedalt kuuseoksi. Kasutati ka toomingat, kaske ja leppa, aga need pidasid vähem vastu kui kuuseoksad. Püstandaed koosnes püstpostide vahele kaldu asetatud lattidest.

Omal ajal oli tarade eesmärgiks kaitsta heinamaid ja põlde loomade eest. Sellest tulenes ka nende kõrgus, tihedus ja ehituslikud eripärad - näiteks varbtara tehti sageli kanaaia ümber ning piisavalt kõrge ja tihe, et kanad sealt läbi ei pääseks, karjamaid ja -teid ääristav latt-tara oli hõredam ja see toestati spetsiaalsete tugipostidega, et kariloomad tara ümber ei lükkaks.

Tänapäeval ei täida aed enam samu funktsioone, enamasti on tara ainus ülesanne märkida krundi piire. Kui kõigist praegustest võimalustest valitakse oma õue piirdeks traditsiooniline puidust tara, on põhjus eelkõige stiililist laadi.

Tara on mugav ehitada, kui kogu vajaliku materjali varem valmis varute ja ette valmistate. Selleks tuleb otsustada, mis puust tara ehitate ja kas kasutate lattide kinnitamiseks vitsu, nagu vanasti, või naelu.

Kui otsustate vitste kasuks, tuleb varuda pikki, jämedamast otsast umbes 1 cm läbimõõduga kuuseoksi või noori kuuski. Vanemal ajal kasutatigi vitsteks kõige rohkem noori kuuski, mis lõhestati kirve ja noa abil pooleks. Sidumiseks võib kasutada ka paarimeetriseid kaseoksi, kuid kasevitsad muutuvad kiiresti rabedaks ja need on vaja juba mõne aasta pärast asendada.

Tara püstpostid võiksid olla umbes 2 m pikkused kadaka-, kuuselatid või aeglaselt kasvanud, st tihedate aastaringidega männist tehtud latid. Kadakat peeti vanasti muudest materjalidest kuni viis korda vastupidavamaks.

Latt- ja varbtara ehitamiseks kinnitatakse püstpostide külge kolm 3-6 m pikkust kuusest, männist või haavast põiklatti. Kui eelistate vitsseosega tara, pannakse kaks püstlatti kõrvuti ning põiklatid kinnitatakse vitstega nende vahele. Kui kasutate naelu, pole kahte püstposti muidugi vaja.

Varbtara jaoks vajate lisaks umbes 2-2,5 m pikkuseid kuuse- või lehtpuuoksi, mis horisontaallattide vahele põimida.

Püstandaia kaldlatid võib teha samuti kuuse-, männi- või haavapuust. Võib kasutada pooleks lõhestatud tüvesid või peenemaid, lõhestamata latte. Põiklati pikkus võib olla kuni 6 m, olenevalt soovitud kaldenurgast.

Püstposte pole vaja üleni koorida, piisab, kui neil pikisuunas üks kooreriba maha lõigata. Täielikult tuleb ära koorida posti umbes 30 cm pikkune ots, mis lüüakse maasse. Posti alumine ots oli vanasti kombeks lõkkes kergelt üle põletada, see suurendas vastupidavust.

Horisontaallattidel tuleb kahelt poolt kooreriba maha võtta. Kõige mugavam on koorida liimeistriga, aga saab ka kiini, kirve või pussnoaga.

Kaseokstest sidumisvitsad "väänati ära", et nad paremini painduks. Vitste väänamine nõuab omajagu aega ja kätejõudu, töökindad on hädavajalikud. Vitsa väänamiseks võetakse selle ladvaotsast kinni ja väänatakse kahe käega nii keerdu kui saab, ilma et vits pooleks läheks. Niimoodi "töötatakse läbi" kogu vits. Vitsa jämedamas otsas ei pruugi käte jõust piisata, siis võib hoida vitsa otsa talla all ja keerata kahe käega ühes suunas.

Kuusevitsu ei väänata, need lõhestatakse pooleks. Selleks kiilutakse kirvest või nuga oksa alumisest otsast alates aeglaselt edasi, samal ajal oksapooli ettevaatlikult laiali vedades. Lõhestatud vitsu saab painduvamaks muuta vees leotades või tulel kuumutades.

Püstpostid lüüakse maasse paarikaupa, nende vahele peab jääma ruumi põiklattide jaoks. Postipaaride vahe sõltub tara tüübist: latt- ja varbaia puhul võib see olla peaaegu sama pikk kui varutud horisontaallatid, püs-tandaia puhul paar meetrit.

Vitsa ladvaosa keeratakse ühe püstposti ümber ning siis punutakse ümber kahe lati tihe "kaheksa". Kuusevitsa puhul jääb vitsa lõhestatud pool vastu posti. Üleliigne vitsaots lõigatakse maha. Iga postipaari vahele seotakse kolm vitsa. Seotud vitsale toetatakse horisontaallatid, püstandaia puhul üks või kaks kaldlatti.

Eelkirjeldatud kolm taratüüpi on kõige levinumad ja tuntumad, peale nende leidub arvukalt traditsioonilisemaid ja moodsamaid varieerimisvõimalusi.

Latt-tara ei pea olema tingimata 3-4 põiklatiga - neid võib olla rohkem. Kui eelistate tihedat aeda, sobib korvipaju (Salix viminalis) pikkadest võrsetest punutud tara. Kui tunnete, et vajate midagi toekamat, võtke eeskuju Alutagusel ja Setumaal tuntud palktaradest, mis majaseinast palju ei erinenud. Aga võib ka ehitada hoopis "vabakujulisema" hagudest aia, mida võiks kirjeldada kui hunnikusse laotud latte ja oksi.

Riigimetsa majandamise keskus otseselt aedade jaoks tarviliku materjali turustamisega ei tegele.

Pole ju mõeldav, et hakataks aialattide tarbeks mõnda kuusenoorendikku maha raiuma.

Samuti on see puit, mis pärast raietöid lankidele maha jääb, ikka mingi otstarbega sinna maha jäetud. Kel oma mets olemas, see leiab ilmselt ka sealt traditsioonilise aiategemise proovimiseks sobilikku materjali.

Kui tegu aga riigimetsaga, tasuks uurida lähimast metskonnast, millised on võimalused näiteks metsakuiva kasutada. Alati ei saa seda küll teha, aga üldiselt oleme me püüdnud ikka inimestele vastu tulla.

Fotod: Eesti Rahva Muuseum

Autor: Liisi Jääts