Metsaraie väheneb - hea või halb?

Elanikkonna seas läbiviidud küsitlused näitavad, et rahvas tunneb muret metsade liiga intensiivse raiumise pärast. Reakodanik ja ka kõrge poliitik näivad mõlemad uskuvat, et veel paar aastat ja siis on Eestimaal mets otsas.

Sellise arusaama üheks põhjuseks on mingi perioodi raiete kontsentreerumine paarile aastale. Aastatel 1992-1998 raiuti keskmiselt aastas alla kuue miljoni tihumeetri, aastatel 1999-2003 oli keskmine raie ligi 12 miljonit tihumeetrit. Vaadeldavate aastate juurdekasv oli orienteeruvalt 12 miljoni tihumeetri piires. Piltlikult väljendades kasvas Eestis perioodil 1992-2004 metsa juurde 150 miljonit tuhumeetrit, sellest raiuti ära 95 miljonit tihumeetrit.

Metsaraie sõltub mitmesugustest teguritest, eelkõige metsa bioloogilistest omadustest ning omaniku valmisolekust raiet teha. Raiete kasvu sajandivahetusel soodustas maareformi kiire kulg ning küpsete puistute kontsentreerumine, nüüdseks on varasemad raiumata raied suures osas tehtud ja raiemahud taas vähenenud. Möödunud aasta raiemaht oli 35% metsanduse arengukavaga planeeritud mahust (12,6 miljonit tm).

Raiemahtude vähenemisel on mitmeid põhjuseid. Esiteks on kehtestatud kord, mis lubab raieid teha ainult kehtestatud metsamajandamiskavade alusel, kuna selliste kavadega varustatud erametsi oli möödunud aasta lõpuks alla 20%, oli erametsades raiete tegemine tõsiselt häiritud. Oluliseks mõjutajaks oli puiduhindade langus Rootsis 2005. aasta jaanuaritormi tagajärjel, kehv hind ei stimuleeri omanikke raiet tegema.

Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et suur osa raiega tegelevatest inimestest on vahetanud elukutset või siirdunud tööle välismaale. Siia loetellu tuleb lisada veel asjaajamise keerukus raiete vormistamisel. Kodumaise raie intensiivsusel on otsene seos puidu väliskaubandusega. Kui raiete tippajal ei suudetud kohapealset ümarpuitu Eestis ära kasutada ja seda veeti suurtes kogustes piiri taha, siis praegu ei suuda meie metsadest raiutav puidukogus rahuldada Eesti vajadusi ning puidu sissevedu on hüppeliselt kasvanud.

Laialt on levinud väärarusaam, et raiete allasurumine teenib säästva metsanduse huve. Säästmine ei tähenda küpsenud saagi koristamata jätmist, säästmine on eelkõige ratsionaalne ning majanduslikult kaalutletud lähenemine metsaressursile ning selle õigeaegne kasutamine, pidades silmas kehtestatud keskkonnanõudeid. Metsade vananedes nende puiduline väärtus väheneb ja omanikud jäävad tulust ilma. Ka puidutööstus on keerulises olukorras, kuna ollakse sunnitud suurendama toorme importi ja seda olukorras, kus oma metsad ei leia kasutamist.

Kindlasti ei ole oma metsade puidu õigel ajal kasutamata jätmine riigile kasulik. Eesti metsasektor võiks tunduvalt edukamalt toimida, kui otsuste langetamise juures oleks enam professionaalsust ja vähem emotsioone.

Autor: Andres Talijärv