Põlevkivi: mitte pelgalt põlev kivi, vaid Eesti nafta

Põlevkivi oli, on ja jääb ka 21. sajandil Eesti põhiliseks loodusressursiks. Ja põlevkiviuurijad ei ole looduse vaenlased. Teeme oma tööd Eesti riigi jätkusuutliku arengu tagamiseks, mille üks oluline faktor on põlevkivi vääristamine.

Põlevkivitööstus ei ole ainult põlevkivienergeetika. Toormena on põlevkivi küllaltki universaalsete omadustega, sellest saab toota vedelkütuseid, asfalti, gaasi, kemikaale, mineraalseid komponente jms.

Kukersiitpõlevkivi kasutamine vääristamata kujul on tegelikult raskesti põhjendatav luksus - turvast, taastuvkütuseid jt põlevaid materjale on Eestiski külluses. Puudega kütmine ei tähenda ju, et selleks peaks ilmtingimata kasutama ehituspalke või mööblit. Põlevkivi keemiliselt atraktiivse orgaanilise aine (kerogeeni) gaasistamine triviaalseteks komponentideks, et saada kütte- ja sünteesgaasi, millest edasi toota elektrit ja kukersiidile niigi tüüpilisi diislifraktsiooni süsivesinikke, tundub kilplaslik. Kõige väärtuslikumad on vedelproduktid.

Arvatakse, et looduslik nafta on tekkinud põlevkivist. Eestis pole sadade miljonite aastate jooksul olnud sobivaid looduslikke tingimusi nafta tekkeks. Peame tingimuste loomisega ise natuke vaeva nägema. Eestis ongi õlitööstus aegade vältel tähtis olnud, aga kasutanud siiski mitu korda vähem põlevkivi kui elektri- ja soojusenergia tootmine. Põlevkiviõli võib vaadelda mittetavapärase naftana - sellest saab neidki produkte, mida naftast ei saa.

Pärast Vabadussõda rajati Eestis alus- ja rakendusteadlaste ühistööna Euroopas muljetavaldav õlitööstus. Õlist toodeti kümneid väärtuslikke nafta- ja muid produkte, sh bensiini ja diislikütust enda tarvis ja ekspordikski. Riiklik strateegia nägi ette õli ja mootorikütuste tootmise suurendamist ning sortimendi laiendamist.

Üsna lapsik on mootorikütuste tootmise lõpetamist õigustav argument, et mootorid on nüüd hoopis teistsugused. Järjepideva arengu jätkumisel olnuks meie mootorikütuste kvaliteet praeguseks samuti "hoopis teistsugune". Köögijäätmetestki saab biodiislit, miks ei võiks siis põlevkivist taas toota korralikku mootorikütust? Põlevkivienergeetika muudeti põlevkivitööstuse sünonüümiks Vene ajal ning on seda tänini. Eesti peab põhiosa vajatavast elektrist ikka ise tootma. Samas ei peaks Eesti olema põlevkivielektrit eksportiv riik.

Naftavarude vähenemine maailmas, järsult kallinenud vedelkütuste hinnad ja meie teede jube seisukord on piisavad argumendid keskendumiseks põlevkivi vedeldamisele. Ei pea tingimata suurendama kaevandamismahtu, küll aga tagama põlevkivi komplekssema kasutamise.

Millist vedeldamistehnoloogiat arendada? Praegu kasutatav pole parim. Saame põlevkivist vaid 11-17% õli ja ballastina ohtliku poolkoksi. Jõudmist laboratoorse saagiseni (23%) ei saa pidada lisaväärtuse saamiseks põlevkivist - põlevkivi enda väärtuski poleks täielikult ära kasutatud. Vedeldaksime vaid 2/3 kerogeenist, tootes seejuures 1 tonnist põlevkivist 0,7 tonni poolkoksi, mis on nii käkitud asi, et sellest ei saa enam midagi.

Sarkofaagi matmise asemel tuleks ka Kiviteri tehnoloogiaga toodetu ära põletada. Õlitööstuse põlevjäätmete põletamine koos mitmesuguste orgaaniliste jäätmetega võimaldab keskkonda reostavate jäätmete utiliseerimist ning säästa põlevkivi elektri saamisel. Aeg on hakata rakendama efektiivsemaid tehnoloogiaid. Praegu toodetakse põlevkivist õli mitmes tehases ja kasutatakse kaht utmistehnoloogiat. Alusuuringutega on näidatud, et lahusti, vesiniku ja katalüsaatorite kaasamisega ning naftakeemias tavapäraste mitmeastmeliste protsesside kohaldamisega võiksime vääristada põlevkivi täielikult, saades vahe- ja lõppproduktidena (asfalt)bituumenit, õliprodukte ja naftakütuseid, koksi ja gaasi. Poolkoksi asemel saaksime kasutamiskõlbliku mineraalaine.

Teadustöö tulemused ootavad pilootseadmeid ja katsetootmist. Koostöötlemisprotsesside kasutamisel õli tootmiseks on võimalik säästa põlevkivi, samas aga muuta õli saagist ja kvaliteeti suurtes piirides. Sellelgi on tööstuslik perspektiiv.

Allesjäänud kukersiidi õlipotentsiaal praeguse tehnoloogiaga on miljard barrelit. Bituumenit, millest toota asfalti, õli ja vedelkütuseid, saaks aga kaks korda rohkem. 2005. aastal moodustas meie õlitoodang 0,007% maailma naftatoodangust. Suurendamata kaevandamise mahtu, kuid jagades põlevkivi õli ja elektri jaoks võrdselt, võiksime toota 0,02%. See arv väljendab aga ka Eesti rahvastiku osakaalu maailma rahvastikust!

Kuidas seda realiseerida? Kui teha nägu, nagu poleks kuulnudki ELi uusliikmetele jagatavatest hiigelsummadest, siis on üks võimalus võtta jälle appi minevikukogemus. Era- ja väliskapitali abiga võiks käivitada põlevkivi vedeldamise konkureeriva tehnoloogiaga.

Autor: Hans Luik