Kevad nõiub

Nõiad on inimeste mütoloogilises teadvuses alati olnud seotud looduse elurütmidega: aastaaegade vahetusega, kuufaasidega, päikese või pööripäevadega, eha ja koiduga. Kuna aga igal looduse erilise seisundi ajal on omad märkkujundid ka taime-, seene- ja loomariigis, siis on vastavalt taimseid, loomseid ja seente märke ka nõidadel. Näiteks on kõrvetava, põuda tekitava kesksuvise aja üsna ohtlike nõiamärkide seas tungalterad, mis muudavad tera mustaks ja kõveraks viljapeast välja ulatuvaks sarveks; tungaltera sisaldab väga tugevaid hallutsinogeenseid mürkaineid, mis jahu sisse segatuna tekitavad üsna tugevaid "äranõiutud" seisundeid.

Loomulikult on kindlad aastaringluse pöördepunktid täis hinge vaimustumist, kirge ja lootust: need on maailma uussünni ja vastavalt taassurma hetked. Nende võlu on aga soovitatav kogeda huumorimeelega. Maagia ja müstitsismi sulamine ei tee sinu hingele halba, kui sa suhtud pööritähtpäevadesse ja nende rituaalidesse vaatleja seisukohalt, s.t irooniliselt. Kõige paremini võib see õnnestuda kahel erilisel hetkel: halloween'il ja volbriööl. Just nende kahe sündmusega seonduvad kõige kuulsamad ja eredamad nõialood!

Halloween'i nõiad on atraktiivselt pahelised ja nendest me siin juttu ei tee. Volbriöö, aprilli-mai kõrgkevade nõiad on aga kõige hurmavamad, ahvatlevamad ja naiselikumad üldse, seda teab iga hinge ja südamega mees, naistest rääkimata.

Kevadnõia taimseteks märkideks on floora taassünni tunnused: puhkevad pungad, peenike imeroheline muru ja kõrgkevade õied, eelkõige puuviljapuude omad. Tähtsad on ka varajaste rohttaimede õied: krookus, stsilla, piibeleht, sinilill ning muidugi veider ja ohtlik, kuid kaunis näsiniin. Loomsed märgid on muidugi mõista jänesed ja küülikud, nende muul ajal väga häbelike ja arglike loomakeste käitumine kevadisel innaajal on lausa plahvatuslikult muutunud, nad on vaprad ja maruliselt kirglikud (jänes on üks tähtsamaid keldi mütoloogia kevadsünni jumalanna Astera loomadest). Linnud, eelkõige rändlinnud ja nende seas esikohal värvulised ehk laululinnud, on samuti kevadnõia märkide seas. Sellel nõial on aga veel üks tähtis sõberloom, nimelt madu, kelle "esivanemal" oli nii suur roll mängida paradiisiaias granaatõunapuu otsas maailma esimese kevade ajal. Väga ilmekaks ja peaaegu eranditult siivutuks kevadnõia loomseks märgiks on antiikajast peale olnud siga, tingimata emis ja kindlasti äärmiselt tiine. Halloween'i ajal ei ole ähvardaval ja parajalt kurjal sügisnõial sellisest märgist suurt kasu, kevadel aga ratsutab Vana-Rooma, Vana-Kreeka ja isegi Vana-Egiptuse müütides sellise looma seljas kaugeltki mitte noor, aga väga seksikas ja kevadpulmade paganlikuks õnnistuseks hädavajalik nõid proua Baubo. Meie valgustatud ajal on proua Baubo resoluutselt unustatud ja sea nõidusliku imago kehastuseks on juba üle saja aasta olnud armas ja naljakas põssa. Noor ja kena, nagu ta on, on põrsas lihavõttetallekese vastand, kuid rahva teadvust ei ole vastandite paarid iial seganud, otse vastupidi, need on aidanud väärtustada pööriaegade ritualistikat. Siiski on kevadnõid eelkõige noor, hurmav, ulakas ja vastupandamatu, ta ei ole päris ohutu, aga kes ei ihkaks kaunil kevadõhtul sellist nõida siiski kohata! Ainult ärge unustage: huumorimeel aitab ja kaitseb, Jumal hoiab.

Autor: Aleksei Turovski