Kalurid söönud ja kalad alles

Eelmisel esmaspäeval oli Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogus arutusel Euroopa kalandusfondi eelnõu. Juba ligi kahe aasta jooksul käsitletud eelnõu arutelu päädis patiseisus. Kesköisel ministrite debatiringil lükkas kompromissi tagasi nii palju riike, et edasine arutelu muutus mõttetuks.

Tegemist on määruse eelnõuga, mis seab reeglid ELi kalandusfondi vahendite kasutamiseks. Otsus vastavaks finantseerimiseks on tehtud juba ELi eelarvekokkulepete käigus.

Milles siis peamised põhimõttelised lahkarvamused seisnevad? Mitte selles, kas kalandust on vaja arendada, vaid selles, millised peaksid olema prioriteedid selle arendamisel.

Kogu maailma kalandus seisab silmitsi kolme probleemiga - piiratud ja ka vähenevad kalavarud, kalandusest sõltuvate inimeste ja laevastiku ebaproportsionaalsus võrreldes kalavaruga ning üha kallinevad sisendid (näiteks kütus, mis moodustab kalapüügi omahinnast märkimisväärse osa). Kui kalavarude kaitse peamised meetmed on püügipiirangud ja tugevnev järelevalve nende järgimise üle, siis ELi kalandusfondi funktsioon on aidata kalandussektoril muutuvate oludega kohaneda.

Ühel meelel ollakse selles, et toetada tuleb kalalaevastiku vähendamist - nt laevade lõikamist vanametalliks või nende sihtotstarbe muutmist. Nimetatud määrus lubaks muuta sihtotstarvet ka kasumit tootval eesmärgil (näiteks turism), peaasi, et selle laevaga enam kala ei püütaks.

Teine suund, milles riikide arusaamad erinevad, on püügile jäävate laevade moderniseerimine. Siin ollakse ühel meelel, et see ei tohi kaasa tuua laeva püügivõimsuse suurenemist, vaid see peab olema suunatud keskkonnasäästlikkuse, selektiivsemate püügimeetodite, tööohutuse jms suunas. Suurimad erimeelsused riikide vahel on selles, kas toetada laevamootorite vahetust või mitte.

Nõustutakse, et kindlasti ei tohi toetada mootorite vahetust võimsamate vastu. Küsimus on rohkem selles, kas ja kuipalju peaks uus mootor olema endisest väiksema võimsusega. Eesti on seisukohal, et tuleb lubada mootorite vahetamise toetust, nagu ka suhteliselt laialdasi võimalusi laevade üldiseks moderniseerimiseks.

Kui minna natuke ajaloos tagasi, siis kuni ELi eelmise laienemiseni 2004 toetati ELi eelarvest ka uute laevade ostmist, mille tulemusena paljude oluliste kalandusriikide laevastikud ulatuslikult uuendati ja moderniseeriti.

Samas ei investeeritud enamikus Kesk ja Ida-Euroopa riikides erinevail põhjusil ka-lalaevastikku. Seetõttu on ka Eesti kalalaevastik küllaltki amortiseerunud. Lühidalt on meie seisukoht niisugune: jah, meiegi tahame jätkata püügivõimsuse vähendamist (st laevade vanarauaks muutmist, nende suunamist muuks otstarbeks), kuid samas peame aitama järgnevail aastail kaasa merele jäävate laevade moderniseerimisele, et need oleksid merekõlbulikud ning vastaksid kõigile normidele.

Leiame, et üks oluline meede kalanduse elujõu pikendamiseks on ka laevamootorite vahetus keskkonnasõbralikumate ja kütusesäästlikumate vastu. Samal ajal peame tagama, et kalurid ei püüaks rohkem kui kalavarude seisukohalt lubatav ning kasutaksid järjest varusõbralikumaid püügivahendeid.

Ehk parafraseerides üht tuntud vanasõna: et kalurid oleksid söönud ja kala jätkuks ka järeltulevatele põlvedele.

Autor: Toomas Kevvai