Negatiivset omakapitali annab raamatupidamises kõrvaldada

Negatiivse omakapitali korral peavad ühingu juhatus ja osanikud kiirelt tegutsema, et katta majandusaasta kahjum.

Äriseadustik sätestab omakapitali säilitamise põhimõtte, mis on mõeldud eelkõige võlausaldajate ja investorite huvide kaitseks. Kahjumist või investeeringutest tingituna võib omakapital langeda alla sätestatud määra ning ühingu juhatus ja osanikud peavad kiirelt tegutsema.

Omakapitali arvutatakse bilansi kirjete alusel, kus aktiva üldsummast lahutatakse passiva kohustuste üldsumma. Kui omakapital on väiksem kui pool kapitalist või väiksem äriseadustikus sätestatud minimaalsest kapitali suurusest, tähendab see seda, et ühingul on netovara defitsiit. Sellisel juhul peab juhatus kokku kutsuma üldkoosoleku või kui tekkinud maksejõuetus on püsiv, tuleb esitada pankrotiavaldus kohtusse.

Kui ühingu tegevust soovitakse jätkata, peab üldkoosolek võtma tarvitusele meetmed omakapitali seadusega vastavusse viimiseks. Juhul, kui üldkoosolek netovara defitsiiti ei lahenda, võib äriregister algatada ühingu sundlõpetamise.

Kuna enamiku ühingute majandusaasta lõpeb 31. detsembril, siis on üheaegselt majandusaasta aruande kinnitamisega soovitav lahendada ka omakapitali probleem. Allpool mõned võimalused eelneva majandusaasta võimaliku kahjumi katmiseks.

Juhul, kui kapital on suurem kui seaduses ettenähtud miinimum, on kõige lihtsam võimalus kahjumi katmiseks kapitali lihtsustatud korras vähendamine. Sel juhul on vabanenud kapitali arvelt võimalik kahjumit katta. Kapitali lihtsustatud vähendamisega ei kaasne võlausaldajate teavitamise kohustust. Samas tuleb arvestada, et kapitali lihtsustatud korras vähendamisel ei või teha osanikele väljamakseid, ega maksta dividendi kapitali vähendamise otsustamise majandusaastal ja kahe järgmise majandusaasta jooksul.

Praktikas sagedasti kasutatav võimalus on osaniku poolt antud laenu paigutamine kapitali, kuna siis ei pea osanik ühingusse lisaraha investeerima. Olukorras, kus osanik on laenanud ühingule raha, on võimalik suurendada kapitali mitterahalise sissemaksega. Sellisel juhul on soovitav osa nõudest arvestada kapitali suurendamiseks ja osa ülekursiks. Selleks tasaarveldab osanik kas täielikult või osaliselt oma nõude ühingu vastu ja annab selle mitterahalise sissemaksena ühingule üle, saades vastu osaluse tõusu.

Kolmas võimalus on suurendada kapitali täiendava rahalise sissemaksega, mille teeb osanik. Ka siis on mõistlik tõsta sissemakse arvelt osaliselt kapitali ja osaliselt tasuda ülekurssi.

Nii rahalise kui ka mitterahalise sissemaksega kapitali suurendamise korral sõltub ülekursi suurus sellest, kui palju omakapital seaduses sätestatud suurusest väiksem on. Mõlemal juhul tuleb arvestada, et kapitali suurendamisel tõuseb ka netovara suuruse nõue.

Lisaks kapitali muutmisele võib omakapitali muuta ka raamatupidamislikult. Näiteks tuleks esmalt üle vaadata, kas kõik varad on reaalselt hinnatud, ja vajadusel teha varade ümberhindamine. Samuti võib ühingul olla varasid, mida ei ole arvele võetud, ning need tuleks arvele võtta. Ka võib võlausaldaja, sh osanik, loobuda nõudest ühingu vastu, kuid see võib tuua kaasa maksuriski ja vajab igal konkreetsel juhul eraldi analüüsimist.

Juhul, kui omakapital on tõusnud seaduses sätestatud määrani pärast majandusaasta lõppemist, kuid enne majandusaasta aruande äriregistrile esitamist, aktsepteerib äriregister ka vahebilansi esitamist, millest nähtub, et omakapital vastab seaduses esitatud nõuetele.

Autor: Kai Kaljaste