Mitte midagi tehes tehakse midagi?

Eelmisel nädalal kirjutas Postimees, et taksod saavad kakskeelsed hinnakirjad, mis peaks petturtaksojuhid Tallinnast kaotama. Pikemat probleemi ja teemat, millega tegeleda, annab otsida.

Äripäev katsetas kolm aastat tagasi, kui palju röövitakse muus keeles kõnelevat inimest kohalikes taksodes. Summa oli kordi suurem, kui tegelikult olema oleks pidanud. Vähemalt kord aastas teevad sama testi ka teised ajalehed. Tulemus on ikka sama.

Päris jõude ei ole sellel küsimusel tegelikult seista lastud, vanalinnas kaotati kevadel kaks taksopeatust, toimuvad katsesõidud jne. Midagi justkui tehakse, kuid pettused ei kao.

Ühelt poolt kumab selles muutumatuses läbi suutmatus või ka tahtmatus olukorraga midagi ette võtta. Samuti vaadatakse seda teemat ühekülgselt - ainult kliendi poolt.

Kunagine Taksokomisjoni esimees Feliks Undusk andis küsimusele, miks taksojuhid petavad, vastuse rahahimust. Tänaseid taksosid vaadates see hunnikutes kokku kraabitav raha välja ei paista. Korralikuma väljanägemisega on vaid paari suurema firma autod, pisemad tegijad on räämas ning näevad haledad välja. Mitte kõik loomulikult.

Tegemata on eeltöö ehk kui palju pealinnas tegelikult taksodele tööd on, kui mitmest tuhandest autost piisaks Tallinna teenindamiseks. Kui selle arvu klappima saaks, oleks probleeme vähem.

Igal juhul korraldas linnapea abilinnapea Jaanus Mutliga eelmisel nädalal minikarnevali ja käisid itaallasteks maskeerituna taksodega kontrollsõite tegemas minna, et selgitada, kas olukord on ikka nii hull, kui räägitakse. Nimetan selle ettevõtmise probleemi naeruvääristamiseks, mis ei selgita tegelikult midagi välja.