WTO läbimurde ootel

Lepe saab sündida siis, kui USA annab järele põllumajandustoetuste osas, Euroopa Liit põllumajandustariifide ning suured arengumaad Brasiilia ja India tööstustariifide osas.

Maailma kaubandustõkete kaotaja WTO peakorter asub maalilise Genfi järve kaldal kõrgete pargipuude vilus William Rappardi keskuses.

Kogu selle kvartali rohelusse mahub veel üle paarisaja rahvusvahelise organisatsiooni peakorteri, neist olulisim ÜRO Euroopa peakorter. Rahu petlikkus selgub, kui läheneda WTO-le autoga.

Just ÜRO hoone ees on liiklus suletud ja pommiotsija sammub aeglaselt üle väljaku, kuhu maailmastumisvastaste tõkestamiseks püstitatakse suurt monumenti.

Kohapeal hakkan aimu saama, kui palju on mängus ja kui keeruline on kaubanduskokkulepete sünd.

Ajakirjanikuna saan kohtuda nii Euroopa Liidu, USA kui ka WTO inimestega, aga asjade suurele tundlikkusele viidates ei luba keegi end tsiteerida.

Hakkan tundma end juba üleilmse vandenõu osalisena. Aga nii see siiski ei ole. Vestlused kujunevad üpris avameelseks.

Kõigist kumab vastu suur soov, et käimasolev Doha voor lõpeks tulemuslikult, ja kuna kõik vaidlusküsimused on veel lahti, siis ei saa keegi kaarte avada. Mitte ükski osapool - ei turu kaitsjad ega turgude avamise taotlejad - ei taha selle vooru nurjumist, sest ka see võimalus on olemas.

Praegusele WTO voorule, mis sai alguse 2001. aastal Qatari pealinnas Dohas, paneb piirangu peale USA valitsusele Kongressi antud läbirääkimisvolitused, mis lõpevad tuleva aasta juulis. Selleks ajaks esitatud leppe saab Kongress kas heaks kiita või tagasi lükata, hilisemasse on tal õigus aga parandusi teha.

Kõik teavad, et see tähendaks kogu hapra kaardimaja kokkuvarisemist ja leppe lükkumist aastate taha. Kuna leppe lõplikuks vormistamiseks WTO lepingute "keelde" kulub WTO andmeil üle üheksa kuu, tuleb juba juunis kokku leppida sisulistes põhiküsimustes.

WTO liikmesriikide arv on kasvanud juba 150-le, võrdluseks on ÜRO-l 191 liikmesriiki. Ja üha uued riigid tammuvad kannatamatult raskesti avaneva ukse taga, nende seas Ukraina ja Venemaa, kes on läbirääkimisi pidanud 13 aastat.

Et kõik WTO otsused võetakse vastu konsensuse alusel, siis peavad kõik äärmiselt vastukäivate huvidega liikmesriigid lahendusega nõus olema.

"Kui 150 kokka valmistab 25 rooga, mida on üha uuesti ja uuesti valmistatud üle viiekümne aasta, siis arvata võib, et lihtne see ei ole," on WTO tegevuse kokku võtnud selle peadirektor Pascal Lamy.

Peale põllumajanduse käib Doha voorus arutelu tööstustoodete kaubandusbarjääride edasise alandamise üle. "Et tariife on kümneid tuhandeid, siis on kokku lepitud kasutada nende langetamiseks nn Šveitsi valemit. See näeb ette vähendada kõrgemaid tariife rohkem kui madalamaid, mis tähendab nende ühtlustumist," selgitab Eesti Genfi esinduse kolmas sekretär Martin Lään.

"Valemis kasutatavaid tariifide alandamise koefitsiente tuleb ilmselt kaks: üks arenenud ja teine arengumaadele, samuti on arenguriikidele lubatud tundlike toodete osas teatud erandeid. Koefitsientide üle käib kõva piikide murdmine," lisab ta.

Probleeme on hiljuti WTOsse astunud riikidega, kelle seas markantseim on Hiina. Nemad leiavad, et WTOga ühinemiseks on nad teinud majanduse liberaliseerimisel juba piisavalt suuri pingutusi, nii et kohe ei tohiks neilt uusi samme nõuda. Soodustusi tahab ka oma majandust väikseks ja haavatavaks nimetav riikide grupp, kuid arenenud riigid tahavad neilt oma möönduste ja abi eest midagi vastu. Omavahel üksmeelele jõuda pole neil kerge.

Riikide huvide põrkumisest annab aimu nende rühmitumine.

Brasiilia ja India kuuluvad arenguriikide gruppi G20, mis on huvitatud põllumajandusturgude avamisest oma toodetele, kuid oma tööstustoodete turgu tahavad kaitsta.

Hea näide rühmitustesse kuulumisest on väike Aafrika saareriik Mauritius, mille suursaadik Shree Baboo Chekitan Servansing veab ligi 80 riiki ühendavat Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikide rühma. Neil riikidel on ühine mure. Need riigid on saanud juba ammu oma vähestele toodetele tollivaba pääsu ELi turule ja nüüd kardavad, et tollide alanedes nende eelis teiste riikide ees kaob.

"Nõuame erisoodustusi või pikka üleminekuaega, muidu võime tekitada probleeme," ütleb Servansing.

"Kuigi Eesti kaubandusest käib 75 protsenti ELi riikidega ja ainult veerand on vaadeldav väliskaubandusena, on meilgi tulevikku vaatavad huvid Doha voorus," ütleb Eesti Genfi esinduse kolmas sekretär Martin Lään. "Kui meie firmad kasvavad, suureneb nende huvi kaugemate turgude vastu, kus neil oleks kindlasti oma nišš olemas. Seetõttu on meie taotluseks saavutada võimalikult ambitsioonika Šveitsi valemi vastuvõtmine. Et tariifid alaneksid ühtlaselt võimalikult palju ja avardaksid tööstuskaupade eksportimise võimalusi," lisab ta.

"Põllumajanduses huvitab meid toetuste säilimine nii kaua, kui see on võimalik, sest tänu neile on Eestis maaelu lõpuks käima läinud. Kui tuleb tundlike toodete määratlemine, siis jälgime, et sinna saaksid meile tähtsad piimatooted ja mõned muud. Aga samuti, et sinna ei satuks liiga palju imporditavaid tooteid," ütleb Eesti Genfi esinduse põllumajandusnõunik Tiina Vares.

"Käib väga peenike kauplemine, kus iga tehtud ettepanekuga mõeldakse, mida ma selle eest vastu saan, st kõike kaalutakse rahas. Vaidlused oma huvide kaitsmisel võivad olla tulised ja vastuseisud teravad. Kunagi ei tunnistata, et vastaspoole pakkumine on hea, ja oma ettepanekute tegemisel jäetakse kindlasti parasjagu manööverdusruumi," kirjeldab üks WTO telgitaguseid jälgiv anonüümne ekspert.

Doha voorus, mis järjekorras juba üheksas üleilmne kaubandusläbirääkimiste voor, on keskseks teemaks põllumajandus. Kui tööstustariife on tulemuslikult alla kaubeldud juba pool sajandit, siis põllumajandusturgude avamisest hakati rääkima alles eelmises, Uruguay voorus.

"Me leidsime, et see ebavõrdsus tuleb lõpetada," räägib suurte põllumajandusekspordi huvidega Brasiilia esindaja Breno Hermann, kelle vanaisa on eelmise sajandi algul välja rännanud eestlane. Brasiilia on andnud selgelt mõista, et enne kui arenenud riikidelt põllumajanduses järeleandmisi ei tule, pole mõtet tööstustoodete ja teenuste turu suuremast avamisest rääkida.

ELil on ühine väliskaubanduspoliitika, mis tähendab, et komisjonile on antud volitused läbirääkimiste pidamiseks ja liikmesriigid koordineerivad pidevalt oma seisukohti, mis samuti pole eri huvide tõttu kerge. Et EL on USA kõrval üks WTO arvestatavamaid liikmeid, siis on Eesti positsioon suhteliselt turvaline, ütleb Eesti Genfi esinduse põllumajandusnõunik Tiina Vares. Tema ülesanne on hoida nii põllumajandus- kui ka välisministeeriumi põllumajandusläbirääkimiste käiguga kursis.

ELi "häda" on see, et tema põllumajanduse eksporditoetused on selged ja läbipaistvad. USA-l on see varjatud ekspordikrediitide ja arenguabi taha ning teistel suurtel liberaalsetel põllumajandusmaadel Austraalial ja Uus-Meremaal käib toetamine ekspordiagentuuride kaudu.

Nüüd, kus riigid on nõustunud põhimõtteliselt kaotama eksporditoetused aastaks 2013, ei tee Austraalia miskipärast ekspordiagentuuride süsteemi muutmisest juttugi. Nii on prantslastel tekkinud näiteks kartus, et EL võib jääda edaspidi ühepoolsete järeleandmistega väga rumalasse olukorda, toob Vares näite riikide ülekavaldamiskartustest.