Tööõpetuse tund on nii põnev...

Kevadhommik Tallinna Mustamäe Gümnaasiumis. Jõuan tundi üsna minutipealt. Õpetaja Urmas Kaljuvee on trobikonna viienda klassi poisse juba tuppa lubanud ja tunnieelne sagimine läheb lahti. Riburada käivad noored puusepad puust lennukite, koogilabidate või pesakastide valemit küsimas:

"Õpetaja, ma ei saa kätte sealt kapi otsast!" - "Otsi redel või taburet."

"Õpetaja, ma ei oska siit välja lõigata!" - "Aga joonista enne pliiatsiga peale ja lõika siis."

Õpetaja Kaljuvee poppi vabakasvatust ei poolda. Igatahes mitte tööõpetuse klassis, kus tööpingid ja saed hooletu meisterdaja näpud õnneks võivad võtta. Ühtki tööpinki loata ei käivitata, ütleb reegel. Muidu lubab õpetaja noorsandi sööklasse soola järgi saata - pärast võib hooletu tegutseja näpud sisse soolata.

Viisteist haamrit ja saagi alustavad kopsimist ja ma saan paugupealt aru, mistarvis lapsed vahetunniks klassist lahkuma peavad - vaikuse väärtus omandab siin uue tähenduse.

Aga aega pole raisata. Õpetaja Kaljuvee osutab tahvlile joonistatud pesakasti joonisele, annab mulle lauajupi ja sae kätte, vaatab, et 21 sentimeetrit oleks ikka tõepoolest õigesti välja mõõdetud ja läheb poiste miljonitele miksidele vastama.

Mina mõtlen, et õnneks elus ju ikka vahel saetud ka. Muidu oleks nagu häbi või nii. Nõnda ma siis pusin lauajupikese pooleks, õpetaja Kaljuvee aga heidab aeg-ajalt silmanurgast kontrollpilgu, et ega ajakirjanik end äkki terariistaga vigasta.

Oliveri ja Maariuse töö kõrvallauas näib minu omast siiski kiiremini edenevat. Pole ka ime - esimene laud pooleks saetud, saan kiirkursuse ökonoomsematest töövõtetest. Nurkjoonlaud, pitskruvi, tikksaag. Kokku naelutatakse nõnda, et laua kumerad pooled jääksid välja. Lennuava suu ümber käivad rähnide kaitseks papinaelad. Kolmnurga osa tasub lintsaega lõigata.

Tunni lõppedes käivad õppurid valminut ette näitamas. Kaljuvee käib mõõdulindiga üle ja maalib klassipäevikusse hinded.

Saan teada, et tegelikult teevad pesakaste peamiselt kuuenda klassi poisid, kes õpivad nii saagima kui harjutavad täpsust.

Pesakasti projekt ise aga toimub koostöös Mustamäe Haljastuse ja Metsatööstuste Liiduga. Näiteks Mustamäe Gümnaasiumi lapsed valmistavad 50 kasti, mis riputatakse üles ümbruskonna parkidesse. "Ja eks osa tahab pesakasti ka koju viia," räägib Kaljuvee. "Nii et tegelikult teeme neid rohkemgi."

Mäletan põhikooli ajast, et tolleaegsed tööõpetuse tunnid olid rangelt poiste ja tüdrukute alaks jaotatud. Sellal, kui meie õmblustöö, heegeldamise ja kudumisega rinda pistsime, kopsisid poisid kõrvalklassis haamriga ja oskasid metallilehest imeasju saagida.

Kord veerandis, tavaliselt toiduvalmistamise või kudumise tunnis, toodi klassitäis poisse ka tüdrukute elu kaema. Nii nad siis piinlesid kolme 45minutilise tunni jagu heegelniitide arusaamatus maailmas ega jõudnud katsumuse lõppu ära oodata. "See, kas ja kui palju tüdrukud saagimist õpivad või poisid kokakunsti, sõltub väga palju ka kooli juhtkonnast," sõnab õpetaja Kaljuvee. "Mina õpetasin eelmisel aastal üht tüdrukut, kes tolleks semestriks puutöö valis. Selleks tuleb lapsel lihtsalt soovi avaldada. Ta oli vaat et parem kui poisid."

Õpetaja Kaljuvee arvates võiksid naela seina löömine ja elektri toimimise ABC igale koolijütsile selge olla: "Rakenduslik elektrotehnika, miks föön ja vann kokku ei sobi, millises suunas kruvi lahti käib või mis tööriistad peaks töökarbis kindlasti olema. Need on igapäevaeluks vajalikud teadmised, sugu ja klasside jaotus siin ei loe."