Koomiline, kuid tõhus vesijooks

Siin ma nüüd ligunen jahedavõitu vees, mingi imelik vahtkummist vest rinna ümber. Otsin pilguga treenerit, kes peaks kohe edasiseks tegevuseks juhiseid andma. Ah et jooksma tuleb hakata? Mõõdukas tempos. No kuidas ma seda teen, kui mu suure varba otsadki basseini põhja ei ulatu? Proovime! Tegelikult saab ilma jalga toetamata ka. Teised vähemalt teevad nii, ju nad on siin trennis siis rohkem käinud. Käed peavad saagima kokkupandud sirgete näppudega ja küünarnukist kõverdatuna edasi-tagasi. Päris huvitav, ainult et niimoodi joostes eriti edasi küll ei jõua. Tunne on, nagu põgeneks õudusunenäos koletise eest - paged elu eest, vaenlase hingeõhk huugab järjest enam kuklasse, aga ükski samm sind edasi ei vii.

Olgu pealegi, ega siinses trennis polegi läbitud meetrid eesmärgiks seatud. Pigem tugev lihaste töö ja koormus südame-veresoonkonnale. Vähemalt pulssi käsib treener pärast iga treeningtsüklit kontrollida. Basseini äärde on pandud tabel soovitatava keskmise pulsisagedusega eri vanusegruppidele ja erineva treeningkoormuse kohta.

Soojenduse lõpus on pulss päris jõudsasti tõusnud, kuid püsib normi piires. Tundub, et sama lugu on teistega, sest põsed on kõigil õhetama löönud ja keegi kurdab, et olemine on esialgu külmavõitu tundunud vees kuidagi palavaks läinud.

Treener tutvustab tunni põhiosa: kakskümmend sekundit intensiivset spurti ja siis minutijagu mõõdukas tempos jooksu. Läks! No nüüd saab nalja. Vähemalt võib seda ujula kõrvalradadel passivate noormeeste näost lugeda. Tundub, et vee sees natuke koera stiilis rahmeldavate ja pingutusest punnis silmadega naisterahvad näivad vesijooksust mitte osa võtvale seltskonnale enam kui koomilised. Aga tulge tehke ise kaasa ja veendute, et see vestiga vees askeldamine võtab ka treenitud inimese hingeldama ja jalad surisema. Ausalt öeldes isegi rohkem kui muigvelsui vahtijate mõõdukas krool seal basseini teises küljes.

Vile. Nüüd võib tiba hinge tõmmata ja oma tempos sörkida. Vaatame siis ajaviiteks, kes mu treeningkaaslased on. Valdavalt kõrgemas keskeas daamid. Nooremate kohta võiks öelda, et võrreldes seltskonnaga vesiaeroobika tundidest on siinsed rohkem liigse ülekaalu vastu võitlejad. Ega ma isegi eriti peene taljega hiilga, kuid kaalu langetamine pole mul hetkel päevakorras. Tahaks parema meelega lahti saada jalakrampidest ning alaseljavalust, mis mu ümara vormi põhjustanud kaheksanda lapseootuskuuga kiuslikult kaasas käivad. Peakski oma kõhuelanikult küsima, kuidas ta emaga kaasa joostes ennast tunneb? Treener käskis mul küll ettevaatlikult asjasse suhtuda. Sain aru, et seni on vesijooksuvesti selga tõmmanud ainult üks rase. Hik, luksub kõhuelanik. Pole hullu, tegelikult teeb see rahmeldamine talle ainult head. Vähemalt praegu, soojenduse, kuueetapilise spurdi ja sörgi ning mõningate jooksu ja võimlemise kombinatsioonidega treeningtunniosade järel võiks ma küll seda tundi kõigile oma titeootel sõbrannadele soovitada. Ja teistele ka. Kuigi väliselt pole siin siplemine kuigi atraktiivne ja tantsuline, võtab vesijooks jalad ja kere korralikult läbi. No mida ma just ütlesin! Treener hüüabki oma mikrofoni, et meil tuleb oma kehahoiakut korrigeerida - tagumikud on vee pinna suunas liiga uppi tõusnud, mis on ilmne väsimuse märk.

Viimane vile, venitused ja tänuaplaus treenerile. Põhimõtteliselt võiks nüüd veel vees veidi mõnuleda, aga aitab. Parem lähen kähku administraatori juurde ja panen ennast järgmisesse tundi ka kirja. See on ainus Terviseparadiisi ujula trenn, kuhu tuleb ennast registreerida. Vestide arv on limiteeritud. Tund on populaarne ning kõik oma nime üles andnud soovijad ilmuvad ka kohale. Juhusliku vedamise peale, et keegi jääb tulemata ja vest vabaks, eriti loota ei maksa.

Fotod: Maris Ojasuu