Mängima sündinud

Õppimine on tegevus, mis on kõikide loomade poegadele ülimalt tähtis. Muidugi on söömine, enesekaitse, puhastus ja kehasoojuse reguleerimine nii tähtsad, et ei ole mingit mõtet neid pingeritta seadma hakata. Sama hästi võiks ju püüda otsustada, mis on tähtsam, kas süda, kops, maks või neer, ja seda me muidugi tegema ei hakka. Kuid mida loomapoeg ka ei sööks, kas piima (imetajatel), vanemate lima (paljudel kaladel), mett (mesilastel), liha (näiteks herilastel), kõikide loomade lapsed peavad kasvama, arenema suguküpseteks täiskasvanuteks isenditeks. Ja selleks peavad nad mängima.

Me ei hakka arutama suurt ja veidrat küsimust, kas putukate ja ämblike lapsed ka mängivad, kuigi ma olen kuulnud mõnede spetsialistide arvamusi, et mängivad küll. Jäägem siin "omade", imetajate juurde.

Kutsikas, tall või kassipoeg on vaata et lustliku, mänguhimulise, toreda elusolendi sünonüümid. Nad on vastupandamatult sümpaatsed, armsad ja toredad, nagu väike mängiv inimlapski, ja neid piisavalt pikalt ja tähelepanelikult vaadates kogeb inimene sageli ehtsat šokki, nähes, kui "ülemeelikuks" muutunud loomapoeg läheb liiale: rebib vennast-õest karvu välja, hammustab katki mõne kõrva või, kui see poeg kuulub liiki, mis on juba väga varajases lapsepõlves väga hästi relvastatud, tirib mõne mängukaaslase lausa lõhki. Sellised drastilised mänguolukorra arengud leiavad aset poegade teatud vanuseni, tegelikult seni, kuni poegadel kujunevad välja kindlad enesekontrolli mehhanismid, mis on loomulikult instinktiivse alusega, kuid mille kasutamise oskus nõuab vilumust ja viimistlemist. Seda tagab vanemate poolt kasvatuse protsessis rakendatud keeldude süsteem.

Loomalaste mängud kujutavad endast kaasasündinud tungide ja konkreetsete võtete katsetamisi. Kui väikesed tuhkrud või lõvipojad mängivad jahipidamist, siis on mänguvahenditeks kõik käpaulatuses olev, mis liigub või mida võib liikuma panna: mätas, rohukõrs, oma sabaots ning muidugi õed-vennad! Vanemate asi on kontrollida sedalaadi mänge. Kui mäng läheb liiga jõhkraks, korrigeeritakse poegade käitumist keeldude abil, aga nii, et see ei segaks jahiks vajalike omaduste arengut. Poegadele õpetatakse alati, kuidas eristada ja säästa omi. Lapsed õpivad muidugi ka täiskasvanuid matkides, nii saadakse kätte sotsiaalse positsiooni märkide kasutamise vilumused, seksuaalse käitumise peenemad võtted, enesekaitse ning toitumiskäitumise viisid ja oskused. Kolmandaks suureks zoopedagoogika meetodiks on loomulikult katse-eksituse meetod. Vanemad hoolitsevad selle juures, et eksituste hind pojakesele liiga kõrgeks ei osutuks: pedagoogika, mis karistab eksinud õpilast surmaga, ei ole loomariigis kuigivõrd au sees, liiatigi ei ole see just kuigi efektiivne.

Ja siis saab lapsepõlv läbi ja noor loom avastab äkitselt, et tal ei ole enam lubatud ema saba või kõrvadega kui saagiga mängida. Ta ei tohi n-ö mängult kaaslastega seksida, selle eest ei saa ta täiskasvanutelt mitte lihtsalt keelumärgi, vaid väga karmi ja resoluutse karistuse. Kõige rohkem poegi hukkub eluperioodil, mida me inimese puhul nimetame hilisteismelisuseks, kuid see on teine lugu. Noored lapsed mängigu nii palju, kui süda lustib, vanemate asi on kindlustada, et nad sealjuures ellu jääksid ja õpiksid lapsepõlve lõpuks ennast "valmis", kui pikk või lühike see lapsepõlv ühel või teisel liigil ka ei oleks. Muidugi, mängima peavad ka täiskasvanud loomad, kuid seda juba hoopis teistes tingimustes.

Autor: Aleksei Turovski