Kas võtta tööle vallaline või abielus mees

Et maksimeerida ettevõtte kasumit piiratud ressursside tingimustes, on vaja teha parim valik ressursside vahel. Üks ressurss on tööjõud. Kuidas olla kindel, et oled valinud oma vajadustele vastava parima töötajaskonna? Kas näiteks palgata pigem vallalisi 22aastasi või abielus 35aastasi töötajaid?

Traditsiooniliselt hinnatakse tööturul meeste kompetentsi, kogemust ja haridust kõrgemalt kui naiste oma. Seetõttu edutatakse mehi kiiremini, nad peavad võrreldes naistega vähem panustama. Meestel puudub karjääri kujundamisel ka ealine dimensioon. Nad ei pea arvestama tööturule sisenedes sellega, et mingil hetkel tuleb neil järglaste eest hoolitsemiseks taanduda. Ühtlasi on reaalsete töötundide arv päevas (töö tööandja heaks pluss töö kodumajapidamises) sotsiaalministeeriumi andmeil jaotunud meeste kasuks: mehed pühendavad Eestis tööle keskmiselt 9, naised 10,5 tundi päevas.

Seetõttu ei ole ettevõtte juhi vaatevinklist lähtudes meessoost töötaja valimisel eriti suurt tähtsust ei perekonnaseisul ega vanusel. Olulisem kriteerium on erialane kompetents. See aga sõltub kahest, erialasest haridusest ning töökogemusest.

22aastane vallaline mees on tõenäoliselt äsja omandanud ametikohale vajaliku hariduse, kuid tal ei pruugi olla veel töökogemust. Ühest küljest viitab see sotsiaalsete kompetentside ja tööharjumuse vähesusele, see omakorda aga võib viidata potentsiaalsetele probleemidele ettevõtte kirjutatud ja kirjutamata reeglitega kohanemisel. Kollektiivis tekkivate sisepingetega toimetulek nõuab töötajatelt täiendavat ressurssi, mistõttu tööviljakus langeb.

Teisest küljest on tegemist n-ö rikkumata valge lehega, kelle tööharjumusi on võimalik kujundada ettevõtte spetsiifiliste vajaduste järgi. Kui tegu on spetsialistiga, kes on omandanud teda huvitava eriala teoreetilise baasi, on noore mehe palkamine ilmselt õige valik. Tõenäosus, et noor spetsialist pühendub kirglikult ja täielikult valitud alale, lootes karjääri teha, on suur ja annab võimaluse kasvatada tippspetsialist ettevõtte seest. Lisaks teeb end tõestada sooviv töötaja tööd kella vaatamata. Investeerides sellisesse töötajasse, on võimalik kasum, mida töötaja aastate pärast toota suudab, oluliselt suurem kui tema "lihvimisele" kulutatud summa.

Samas on nooruse kirglikkusel ja pühendumusel oma ohud. Kirjandusklassik M. Twaini mugandades: kes ei mässa kahekümneselt, sellel pole südant. Iga normaalne 22aastane mees on südames revolutsionäär ja ekspert igal alal. Liigne riskijulgus ning varasest karjäärialasest edust toitu saanud ülemäärane enesekindlus otsustamisel võib tuua ettevõttele liigseid kulusid. Lisaks oht, et vastutuse puudumine perekonna ees on tegur, mis teeb töötaja tööjõuturul mobiilsemaks kui perekonnaga seotud töötaja. See, et vallalise töötaja sissetulekust ei sõltu kellegi teise heaolu, annab talle vabaduse vahetada igal hetkel töökohta. Seega - igati õige on palgata noor vallaline mees, kui ettevõttel on hetkel vajadus kaasaegse haridusega innovaatorist spetsialisti järele.

35aastase abielus teismeliste laste isa palkamisel on kaalukausil põhimõtteliselt samad väärtused, mis noormehe palkamisel - erialane kompetents. Lisaväärtusena kaasneb elukogemus. Sotsiaalsete oskuste ja tööharjumuste lihvimiseks on ta töötanud teistes ettevõtetes (eriti hea, kui need on konkurendid). Järelikult, võrreldes 22aastasega on tegelik koolituskulu väiksem. Kui 35aastane mees on kooliealiste laste isa ja on (Eesti kultuuriruumis vähetõenäoliselt) veel abielus oma laste emaga, vihjab see inimese stabiilsusele. Vahelduvad abielud viitavad aga, et isikul on kalduvus valikute tegemisel olla emotsionaalne, seega ka ebaratsionaalne. Ühtlasi võib see olla vihje sotsiaalsete oskuste puudumisele - eriti kui eelnevad töökohad vaheldusid samuti vabalt.

Mehele, kes on stabiilses abielus ja kasvatab lapsi, on tavaliselt omane kohusetunne, vastutusvõime ning hea pingetaluvus. Vastutus perekonna heaolu eest teeb temast tööturul tunduvalt vähem mobiilse elemendi, kui on seda perekonnata mees. Selline töötaja on reeglina kompromissivalmim, ratsionaalsema käitumisega ja esimese arusaamatuse peale lahkumisavaldusega ei lehvita. Töölt lahkub omal algatusel tavaliselt vaid siis, kui talle pakutakse märkimisväärselt paremaid hüvesid, mis teeb tema üleostmise konkurendile kulukamaks.

Miinus võib olla erialase hariduse moraalne vananemine. Teadmised, mida pakuti 15 aastat tagasi, erinevad oluliselt täna vajalikest. Ent kui inimene on pidevalt töötanud õpitud alal, on ka tema teadmised muutunud koos ajaga. Selline töötaja võtab kanda ainult ratsionaalselt läbi kaalutud riske ning ebaõnnestumise korral on tal ilmselt varuks plaan B. Ehk, M. Twaini mõtet jätkates - kes mässab 40aastaselt, sellel ei ole mõistust. Seega on ettevõtte seisukohast igati mõistlik palgata tööle 35aastane, abielus, teismeliste laste isa.