Looduses käimine teeb tugevamaks

Alustasin aastal 1982. Õppisin siis parajasti Tipis ja teisel kursusel kutsus kunagine klassivend matkakooli. Ta ütles, et kui sinna kooli minna, siis saab Kaukasusse. Tundus jõle eksootiline ja huvitav värk. Varustus, koolitus ja matkajuht olid kooli poolt, tuli vaid piletite eest maksta. Käisin kohal vist kaks viimast loengut paarikümnest, kuid järelikult sellest piisas. 4200 meetri kõrgusele viis esimene matk ja pisik jäi tugevalt külge.

Kui midagi sellist ette ei võta, siis jääb tunne, nagu aasta oleks poolik. Ma ei kujuta ette, et ma mingi turismireisi raames rannas vedeleks ning nii oma puhkuse mööda saadaks. See ei mahu kuidagi pähe.

Mulle on ette heidetud, et miks ma kodulehe kujundust ei arenda või kodus seda ja teist ei kõpitse, aga kui sellisele ajale tagasi vaataksin, ei mäletakski nagu, mida ma puhkusega tegin.

Matk on tegelikult füüsiliselt kõige väsitavam aeg aastas. Kui see kestab nädala, kaks või kolm ning sa oled matka ajal absoluutselt teises keskkonnas, seostuvad väärtushinnangud ning mõtlemine esmaste eluvajaduste rahuldamisega. Vaim puhkab.

Valmistuda tuleb ebamugavusteks. Enamasti ei taluta pikka füüsilist koormust, pesematust ja ka ebakindlust, sest ei ole kindlalt teada, mis marsruudil ootab ning kus täpselt ööbitakse. Muidugi käib matka juurde alati ka risk, eriti kui valitakse teekond, mis viib inimese kuhugi piirkonda esmakordselt. Tuleb ka tunnetada end looduse osana ja oma mina alla suruda. Ankeedi põhjal ei saa näha, kes on matkaja, see selgub alles siis, kui korra ära käia.

Sisemise rahulolu, ma tunnetan oma piire, oskan käituda vastavalt olukorrale ning kohaneda. Samuti on tekkinud tohutult palju huvitavaid tutvusi. Looduses käimine on inimesele omane ja inimene on seda tugevam, mida rohkem ta oma ürgset looduslikku keskkonda tunnetab. Matkamine on selleks hea viis.