Õllest neile, kes õlut ei joo

Heidi Vihma 25. august 2006, 00:00

Eelmise aasta Hõbelusika konkursil sai parima õllepakkuja tiitli Vana Villemi pubi. Rohkem kui kümme aastat on samas kohas inimestele süüa ja juua, enamasti just õlut, pakutud. Ehk teavad Tiit ja Merike, kes Vana Villemi tööd juhivad, midagi sellist õlle kohta, mis kesvamärjukese mulle meelepärasemaks teeks.

Tiit ütleb, et kunsti pole siin midagi, õlu peab olema õige kraadi juures ja õiges klaasis koos korraliku vahumütsiga. Küsisin, mis ta minusuguse kliendiga teeks, kes telliks õlut, aga ütleks, et talle õlu tegelikult ei maitse. Tiit soovitas kõigepealt jääõlut, mis on kergem ja kargem, ja kui sidruniga juua, siis pole õiget õlle maitset tundagi. Või siis hapukat Saksa nisuõlut. Veel soovitab Tiit õllesõprust kasvatada Guinnessi abiga, see on isemoodi jook, mis meie laagerõlledest hoopis erinev - ehk maitseb see.

Lõppkokkuvõttes Tiit mind õllejoojaks pöörata ei suutnud, ei sobinud mulle Ice ega Guinness.

Pöördusin järgmise konsultandi poole. Õllespetsialist Tarmo Noop, kes suurt õlletehast juhib, peaks ju selle joogi kõiki saladusi teadma. Spetsialisti jutt algab alati klassifikatsioonist, nii alustas Noopki õllede jagamisest ning mitte tumedateks ja heledateks, vaid põhja- ja pinnakääritusega õlledeks. Et pinnakääritus lubab palju enam maitsenüanssidega mängida, aga Eesti õlled on põhjakääritusega. Noobi sõnul on Eesti õlleturg kitsas, püsib kindlates piirides ja seega ka piiratud maitsetes. Just väikesed õlletootjad võiksid otsida nišitooteid, millega sortimenti avardada. Seni on seda teinud pigem suured tegijad: šokolaadiõlu, mida tehakse eriliselt röstitud linnastest, kadakamarjadega maitsestamine ja Tartu pinnakääritusega ale, rohkem polegi peavoolust kaugemale ulatuvaid õllesid nimetada.

Uudseks lahenduseks pakub Tarmo Noop välja hoopiski õllekokteilid, need olla viimastel aastatel Euroopa suurlinnades vägagi menukaks muutunud. Õllekokteilid on midagi rohkemat kui Saksa moel likööripitsi õlleklaasi uputamine, neist võiks meilgi trendijook saada. Noop oli lahkelt valmis mulle ja fotograafile õllekokteilide degusteerimist tegema. Vana Villemi Tiit tõeliste õllesõprade esindajana vaatas seda tembutamist eemalt ja väga umbuskliku moega, aga meie olime valmis katsetama, kas ehk muutub õlu kokteilis joodavamaks.

Esimene jook valmis kirsisiirupist, Kellukese limonaadist (mille asemel võib ka Sprite'i kasutada) ja heledast õllest. Noop näitas ka segamise nippe - alguses jää ja siirup, siis tasakesi Kellukese limonaad ja õlu peale. Nii tekivad klaasi eri värvi viirud, punane valgega kihiti, siis juurde õlle kahvatu kollane, vahtu ei tohiks valades lasta tekkida. Kaunistuseks kirsimari, sidruni- või apelsiniviil - täitsa ahvatlev jook tuli välja. Enne joomist tuleb see värviline ilu küll kokku segada.

Teise joogi tegi Noop õunasiirupist, õunaliköörist ja jälle heledast õllest. Pärast maitseid kokku võttes jäigi see minu ja fotograaf Meeli lemmikuks - eriliselt värske, hapukas, leebe. Õunaviilu polnud parajasti käepärast, nii sai seegi jook apelsiniga kaunistatud - kena rohe-kollasetriibuline õunalõhnaline ahvatlus.

Järgmine ale-õllega segatud apelsiniliköör ja maasikasiirup erilist muljet ei jätnud, ei tulnud välja juhtmaitset ja segu tundus raskepärane. Aga viimane kokteil oli muljetavaldav: kohvisiirup, brändi ja tume õlu. Jõuline, magus, kohvine, terav - meeldejääv maitse ka siis, kui päris meeltmööda ei juhtu olema.

Kujutan ette suviselt palavat tänavakohvikut, janu, seda ebamäärast ma-ei-tea-mida-ma-tahaks-tunnet - kui siis õllekokteil meelde tuleks, võiks seda juua küll. Arvan, et niimoodi võiks parima toiduaine nimeline jook isegi meeldida.

Saku Õlletehas on sellel suvel tulnud välja uudse suvejoogiga DLight, see on kerge sidrunimaitseline õllejook, millel kangust ainult 2,9% - justkui lahja õllekokteil pudelis. Kui esimest DLighti maitsmiseks klaasi valasin, kuulsin õllesõbrast kolleegi hüüdu: "Ega sa seda ometi juua ei kavatse!" Vaevu julgesin tunnistada, et mulle tegelikult maitseb.

DLight erineb tavapärasest õllest - lahjem ja kergem, vähem mulli, natuke sidrunimaitset ja -aroomi. Pole õlle kibedust ega lõhna, aga puudub ka tavaliste karastusjookide läägus, pudel on väike, paras ühe janu jaoks. Saku Õlletehase kommunikatsioonijuhilt Livia Kulmilt saan teada, et tegemist on Eesti turul uudse tootega, milles on ühendatud õlu ning eriretsepti järgi valmistatud mittealkohoolne jook. DLighti-sarnased joogid koguvad populaarsust terves Euroopas, olles alternatiiviks siidritele ja long drink'idele.

DLightil on Euroopas kuulsaid sugulasi, näiteks radler Saksamaal ja Austrias ning shandy Inglismaal. Radler'i sünnist räägib legend, et ühel päeval olla Saksa Alpides oleval võõrastemajapidajal nii palju januseid rattureid (radler) mööda sõitnud, et õllest tuli puudus kätte ja ta segas seda limonaadiga. Jook sai populaarseks ja kannab ratturite joogi nime siiani. Shandy't on mõne aasta eest proovitud teha ka Eestis, aga projekti eluiga jäi lühikeseks. Inglased joovad shandy't juba sajandeid.

Õhtul läksin poest läbi, ostsin õunalikööri, õunasiirupi ja pudeli õlut. Kodus segasin kokku Noobi õunakokteili, õhtuse filmi juurde oli päris mõnus.

Fotod: Meeli Küttim

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:18
Otsi:

Ava täpsem otsing