Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Energiast otse ja nagu ümber palava pudru

Rainer Nõlvak 31. august 2006, 00:00

Tuulest, päikesest ja veest toodetava elektri hulk kasvab maailmas jõudsalt. Eestiski on hoo sisse saanud elektrituulikute rajamise buum, kavandatakse biodiisli tootmist ja kaalutakse investeeringuid energeetilise biomassi kasvatamisse.

Vaatamata täna riigi poolt peaaegu tasuta jagatavale põlevkivile mõistavad ettevõtjad, et mõnekümne aasta pärast lõppeva maavara asemele tuleb igal juhul leida kestvamad energiaallikad. Mõistlik on võtta taastuvenergia kasutusse enne põlevkiviressursi ammendumist, eriti kui arvestada Eesti unikaalselt suurt tuuleenergia varu nii maismaal kui avamerel ning sadu tuhandeid hektareid söötis seisvat põllupinda.

Energiapoliitika ümberkorraldamine puudutab erinevaid huvigruppe - riiki ja tema julgeolekut, energiatootjaid, maaomanikke, keskkonnakaitsjaid. Täna on riigipoolne roll piirdunud energiamajanduse arengukava koostamisega, mille sisuline osa nendib "vajadust tõsta taastuvenergia osakaalu". Kuidas ja mismoodi see tõstmine käia võiks, arengukavast ei selgu. Konkreetse riikliku energiakava puudumine on tinginud praeguse olukorra, kus iga energiatootja püüab oma äranägemise järgi kasumlikult toimetada - seda on talle ka raske ette heita. Elektrituulikud võib üles seada igaüks, kui Põhivõrk loa annab ning keskkonnamõju uuring tehtud. Kas see on riigi seisukohalt kõige otstarbekam, on täna ebaselge. Võimalik, et samade tuulikutega saaks naaberkülas poole rohkem elektrit toota või tasuks samas piirkonnas hoopis energiavõsa kasvatada. Niisamuti on erinev ka mõju loodusele.

Energeetika on ilmselgelt keskkonnamahukas ning jõuda tuleb mõistlike kompromissideni - just seetõttu tuleks laialdasem keskkonnamõju hinnang teha ära veel enne, kui ettevõtja äriplaani pidama hakkab. Vastuolud kohalike elanike, looduskaitsjate ja energiatootjate vahel on riigipoolse tegematajätmise tagajärg - detailse riikliku arengukava olemasolul ei julgeks energiatootja sellega vastuollu minna ning energiasüsteemi areng toimuks kõigile soovitud suunas. Seevastu praegu on energiaettevõtja sunnitud osa investeeringuid tegema enne keskkonnalubade saamist ning kasutab seejärel kõiki vahendeid investeeringu kindlustamiseks.

Riigi peataolekut iseloomustab ilmekalt fakt, et riigi omanduses olev energiafirma tegeleb hoopis Leedu energiamajanduse uurimisega. Majandusministeerium oma väheste inimestega ei suuda energiasektori strateegilise arendamisega tegeleda. Kui võrrelda energeetikat teedeehitusega, mis on peaaegu sama oluline riigi seisukohalt, siis tuleks energiapoliitika edendamiseks luua Energiaagentuur, just nii nagu teede haldamiseks on maanteeamet.

Mõistlik on energeetika riiklikus arengukavas teemaplaneeringuna täpsustada alad, kus riigi seisukohast oleks otstarbekas eri tüüpi energiatootmist arendada ning kus ka keskkonnamõjud on eelnevalt hinnatud. Sellise arengukava olemasolul saaks ka ettevõtjad kindluse investeeringuid planeerida ning taastuvenergia tootmine kasvaks.

Eesti on olnud edukas tänu liberaalsele majanduspoliitikale. Vähem riiki, ütlevad parempoolsed. Mida vähem on asju riigi korraldada, seda parem. Kui vähe on aga liiga vähe? Kui tee-ehitust planeeritaks nagu taastuvenergeetikat, siis suunduks Tallinna-Tartu maantee Viru keskuse juurest kaheksarealisena Viimsisse, sealt Tabasallu ning jõuaks Pärnu kaudu metsarada mööda Tartusse.

Maanteeamet ei ütle, et ehitagu iga mees oma maatüki peale jupp kiirteed ning kui juppe on juba palju saanud, siis püüame need kuidagi omavahel ühendada. Ometi just niisugune on taastuvenergeetika hetkeseis. Energeetika süsteemse arengukava puudumine takistab energiasektori arengut ja riigipoolse sekkumiseta läheb olukord aina hullemaks. Üleriikliku energiatootmise keskkonnamõju uuring on hädavajalik samm sisulise arengukava koostamisel.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:13
Otsi:

Ava täpsem otsing