Aiapäkapiku sõbralik asetäitja

"No vot, hiljaks jäite," muigab Raul Teder, kui fotograaf mööda tema valdusi ringi sebib ja kogu seda puist aiaelu jäädvustada püüab. "Veel paar päeva tagasi istus mul siin õunapuu otsas varesepaar, kes nüüd on juba uue omaniku koduaeda lennanud."

Kuid ka ilma lahkunud varesteta jagub perekond Tederi koduaeda Olustvere raudteejaama läheduses igat masti puutegelasi küllaga. Olgu selleks siis üle aia vaatav koer, pajujalgadel ämblikud, häbelikult uudistav pokupere või tiibu sirutav kullionu.

"Eks seda puukujude tegemist on meil jagunud juba kümnele aastale," arvutab Raul Teder kokku. "Saagi oleme meie abikaasaga ikka võrdselt käes hoidnud, kuigi Ly teeb rohkem väiksemaid kujusid, nagu see üle õue rahulikult tatsav kilpkonnapere, mina jälle suuremaid."

Suuri, mitmest eri osast kokku säetavaid puuskulptuure pole siiski teha võetud. "Eks puu kuju ja suurus annavad tegijale selle esimese mõtte, mis sellest notist üldse sündima hakata võiks," lisab Raul. Tema lemmikuks on männipuit. "Eks kuusestki ja lehtpuudest saab ilusaid asju. Mõni teeb näiteks ainult haavapuust, minule see oma süülise pinna pärast jälle üldse ei meeldi."

"Kui saag juba kord puusse löödud, siis ega enne pidama saa, kui kuju valmis," kostab kunstnik vastuseks pärimisele puukujude sünnist. "Eks loomulikult peab vahepeal ka sae kütusepaaki täitma. Suuremate elukate, nagu karu, valmistamiseks kulub neid ikka palju."

Sobilikku materjali üritab pere leida ikka kodukoha ümbrusest. "Kuigi sugulased ja tuttavad on pakkunud head puumaterjali ja kaugematest kohtadest, ei tasu kalli veohinna tõttu nende nii pika vahemaa tagant kohaletarimine ennast ära," lisab Raul Teder. Näiteks keset aiamuru põlvitava puuhobuse keha pärineb naabrimehe kuusehekist.

Kui kunstiharidusega abikaasa paneb oma ideed paberile, siis Raulile meeldib uute tööde puhul need enne plastiliini vormida. "Ei mina joonistada oska, aga plastiliiniga mängida küll," naerab Raul. Kui puukujud omale uued omanikud leiavad, jäävad nende väikesed mudelid kenasti karbi sisse alles.

Seda, et üha enam eelistatakse Poola päritolu aiapäkapiku asemel aias puuskulptuuri näha tunnistab pere üksmeelselt. "Raplamaal Varbolas toimunud sellesuviste puupäevade aegu läksid kaubaks kõik valminud tööd, kõik, millel vähemalt mingigi kuju," muheleb Raul Teder.

Sellistelt üritustelt leitakse ka paljud hilisemad tellijad ja ostjad. "Kes neid päris kokku lugenud on, aga aastas saab ikka kümneid kujusid tehtud. Hind kujuneb põhiliselt ikka sellest, kui kogukas ja keerukas ettevõetud töö on," räägib meister puutöö finantspoolest.

Vahel võtab mõnele puunotile uue elu andmine üksjagu aega. "Näe, siin ta mul vedeleb juba tükimat aega kuuri servas, mitte ei tea, mis temast teha," tonksab Raul suuremõõtmelist puutüve. Aga selles, et saag ühel päeval ka sellele tüvele uued piirjooned lõikab, kahelda pole vaja. Siin aias ei jää ükski puu kasutuna lebama.

Seda, et puit ka pärast saagimist ja töötlemist oma elu edasi elab, Raul Tederi sõnul keelata ei saa. "Alati saab inimesele selgitatud, et ajapikku puidu pinnale ilmuvad praol ongi osake emakese looduse meistritööst," selgitab ta. Ning lisab, et eks igal meistril ole oma nippe, kuidas tulemus võimalikult kena ja kestev saaks.

Ilmastikukindlus antakse kujudele linaõli ning männitõrva sisaldava immutusseguga.