Autoturu Vestmann ja Piibeleht - Toyota RAV4 ja Honda CR-V

Olen kuulnud ise mitmeid oma tuttavaid uut autot valides kaalutlemas Toyota ja Honda väikemaasturi vahel. Vähemalt kaks neist otsustasid paar aastat tagasi Honda kasuks - mõjutajaks tibake madalam hind ja kröömike suurem pakiruum. Nüüd võivad aga jõuvahekorrad olla muutunud, sest kevadel tuli müüki uuendatud RAV4. Honda esindusest kinnitatakse siiski, et nende CR-Vde müük pole poole aastaga vähenenud.

Uus RAV4 on kena küll. Tundub nii, et tehnilises kvaliteedis on autotootjad saavutanud mingis mõttes lae juba mõned aastad ja uuenduskuurid tagasi. Mis jääb siis muud üle, kui nokitseda detailide kallal, mõelda välja üha uusi kasutusmugavust parandavaid vidinaid, lisada voolujoonelisust ja iluliistukesi. Ah jaa, suurem ökonoomsus on ka kuum trend.

Nii ei olegi tuttuue või kolm-neli aastat vana autoga sõites erilist vahet kiirenduse või juhitavuse osas. Uus RAV4 avaldab muljet pigem hea disainiga: auto näeb välja armsalt pontsakas ja samas jõuline - just sobiv kombinatsioon väikesele maasturile. Autole lähenedes pole vaja võtit otsides paaniliselt taskuid läbi kobada, sest uksed avanevad ise - võtmed peavad muidugi ikka taskus olemas olema. Käivitamine käib nupulevajutusega, nii et võtmed võivad taskusse jäädagi.

Olgu siiski lisatud, et anduriga avanevad uksed on baasvarustuses vaid RAV4 kalleimal mudelil RAV4 X. Samamoodi oli väga mõnus pardakompuutri ekraanil näpuvajutusega raadiojaamu vahetada, aga selle lõbu eest peavad isegi luksusmudeli omanikud juurde maksma.

RAV4-l saab ökonoomsuse huvides nelikveo eraldi sisse lülitada, kui seda maastikul sõites vaja peaks minema. Kui kiirus tõuseb üle 40 km/h, lülitub nelikvedu ise välja.

Väga sümpaatsed olid Toyota suured küljepeeglid, kust avanes tõesti avar vaade. Kallimates mudelites saab need parkimise ajaks külje peale kokku tõmmata.

Põhjalikult on uue RAV4 puhul tegeldud pagasiruumi mahu suurendamisega. Tagumised istmed võib kerge kangitõmbega alla lasta. Nende tagasi üles saamine tekitas küll pisut peavalu ja abi polnud ka kasutusjuhendi tudeerimisest. Õige nupp jäi käe alla ja hakkas tööle alles tagaistmele istudes.

Mõlemal proovisõiduautol oli kõrvale avanev tagauks. Automüüjate sõnul pole see ei parem ega halvem ülespoole avanevast luugist - kumba eelistada, olevat puhtalt maitseküsimus.

Nagu juba öeldud, jätab RAV4 pontsakama ja seetõttu jõulisema mulje, CR-V tundub sihvakam ning kuidagi asjalikum. Tehnilisi andmeid üle kontrollides selgub, et silm ei petagi: Toyota ongi veidi laiem ja lühem, Honda pikem ja kitsam.

Toyota on kõvasti vaeva näinud eriti pehme vedrustuse väljatöötamiseks, mis maastikul säästab sõitjate istmikke valusatest vopsudest. Linnas sõites on aga tunne, nagu istuks kiiktoolis. Kuna minul erilist maasturikogemust pole, tegi suhteliselt kõrge RAV4 harjumatu õõtsumine algul veidi ebakindlaks. CR-V vedrustus oli tuntavalt jäigem kui Toyotal ja tunne seetõttu turvalisem.

Sõidu käigus sai proovile pandud ka mõlema maasturi tegelik otstarve ehk maastikul hakkamasaamine. Toyotaga vajusime metsateel auku, millest välja saamiseks tuli nelikvedu tõsiselt rakendada. Hondaga võtsime aga pähe, et tuleb mere ääres ära käia! Ettevõtmine lõppes Kakumäe kandis ehitusplatsil, kus jäi üle ainult rõõmustada, et proovisõiduautoks on seekord maastur, mitte mõni väike madal mutukas.

Linnamaastur on iseenesest absurdne mõiste. Kuna praegu hakatakse üha rohkem väärtustama ökoloogilist tarbimist, siis võiks rääkida pigem ökomaasturitest. Väiksem kütusekulu, vähem heitgaase, madalam hind kui näiteks Land Cruiseril - aga ikkagi auto, millega julgelt metsa seenele või maavanaemale külla sõita.

Fotod: Maris Ojasuu