Tartu Vangla - ela või ise

Alates 15. oktoobrist 2002 asub põhjamaade suurim vangla Eestis Tartus. Ligi saja tuhande ruutmeetri suurusel alal Emajõe lammil on linnakuna laiali paigutatud administratiivhoone, vastuvõturuumid, puhke- ja spordiruumid, õppeklassid, tootmispinnad, ja isegi kirik usutalituste korraldamiseks. Eelmisel nädalal oli sees 865 kinnipeetavat, Soome suurimas vanglas on samal ajal ruumi vaid 350-le inimesele.

Arhitekt Kalle Rõõmus kinnitab, vangla sai planeeritud avatud linnana just Tartu regioonist lähtudes: "Arvestasime, et sinna sisse kolivad "kliendid" ei ole nii karmid kui näiteks Ida-Virumaal, kuhu me just projekteerisime teise vangla. Nii avatud vangla on Euroopas päris haruldane, et saab kõndida üle avara sisehoovi, kuigi konvoi saatel. Meid idee otsimisel abistanud soome arhitekt, kel mitme kinnipidamisastusasutuse projekteerimimise kogemus kodumaal, arvas samuti, et mõistlik on teha ilma tunnelite ja galeriideta. Ma oletan, et kunagi tulevikus saab enamik kinnipeetavaid seal olema pigem valgekraed, jõhkramad elavad ja istuvad mujal."

Tartu Vangla direktori kohusetäitja Jürgen Rakaselg peab vangla juures suurimaks probleemiks kitsaid tingimusi. "Vanglat ei laiendata, sest põhipiiret, mida on üks kilomeeter, on suhteliselt tülikas edasi nihutada ja meil juba on suhteliselt märkimisväärse suurusega hoone. Kitsas ei ole mitte kinnipeetavate ja valvurite osas, vaid just ametnike poolel. Sellised uusehitised nagu Tartu Vangla on väga täpselt planeeritud just olemasoleva koosseisu tarvis, iga ruutmeetrit loetakse väga hoolikalt. Kui koosseis paari inimesegi võrra muutub, siis see lööb ruumiprogrammi päris tülikaks. Peame litsuma rohkem rahvast sisse," tõdeb ta. "Ruumiprogramm ei arvesta tendentse, et Euroopa praktikas tegeleb ühe kinnipeetavaga rohkem ametnikke kui meil."

Vangla endise psühholoogi Teele Keskküla sõnul on ametnike töötingimused vanglas Eesti mõistes väga head: "Meil kõigil neljal psühholoogil olid seal ikka luksuslikud tingimused, oma kabinet, oma arvuti, printer.

Psühholoogikohti on Tartu Vanglas nüüd viis, aga neid ei ole õnnestunud täita. Siiski ruumi mõttes ma ei kujuta ette, kuhu see viies pannakse, kui ta leitakse. Kui mina seal veel töötasin, siis olid ajad ilusad ja kinnipeetavad toodi meie suurde ja helikindlasse kabinetti kohale. Nüüd on tihti teisiti, kuna valvuritega on kitsas. Ei ole inimesi, kes kinnipeetava tooks sotsiaalosakonda, psühholoog peab ise kohale minema. Kinnipeetavate majades on küll ka nõustamiskabinetid, kuhu saab minna ja lühemad vestlused ära pidada."

Tartu Vangla muudab maitsekaks ehitiseks värvilahendus. Jürgen Rakaselja sõnul on lilla kristlikus traditsioonis patulunastuse värv. Arhitekt Kalle Rõõmus peab oluliseks kõiki valitud värve: "Värvilahendusel on meil oma ideoloogia. Põhimõte oli meil selles, et keskkond ei tohi olla karistus."

Psühholoogi sõnul on positiivsed värvid väljakutse jõmmidele, kes on harjunud õudustega Patareis või Murru vanglas: "Minult on küsitud, et "no mis ma pean hakkama ennast nüüd hästi tundma vanglas või?""

Teele Keskküla sõnul võtab seetõttu kinnipeetava depressioonilangemine Tartu Vanglas märksa kauem aega kui näiteks Murru Vanglas: "Murru vangla on olustiku mõttes maha jäänud. Reastaksin vanglate õhkkonda järgnevalt: Murru, Ämari, Tartu; kõige inimlikum vanglakeskkond Eestis on vast Murru Vangla avaosakond. Tegemist on endise vanglate pesumajaga, mis asub vanglahoonest eraldi. Kui vajadus tekkis, siis ehitati sinna avavangla. Pesumaja töötab seal muuseas endiselt."

Tartu Vangla kambertüüpi planeeringu arvele paneb psühholoog ka selle, et paljud on kinnipeetavad, kes mujal ei oleks seda iial teinud, on läinud tööle: "Kambrid ja piiratud suhtlusringkond tekitavad stressi ja tööl käimine on meeldiv vaheldus. Muutunud on ka see, et kui Tartu Vangla avamisel kõik protestisid ja tahtsid sealt ära, esitasid kaebuseid pidevalt, siis nüüd on tekkinud hoopis soovid, et just Tartu Vanglasse pääseda. Seal on rahulikum, turvalisem ja lihtsam hästi käituda, mis on kiirem tee ennetähtaegsele vabanemisele. Vangide soovi peale neid siiski vanglate vahel ei liigutata."

Kalle Rõõmuse sõnul ei teeks ta midagi teisiti, kui peaks täna Tartu Vangla uuesti projekteerima, möödapanekuid oli ainult pisiasjus: "Näiteks, kui me Saku Metalliga koos kongiuksi välja mõtlesime, siis ei tulnud selle peale, et vangid istuvad maha, toetavad seljad kokku ja suudavad jõuga surudes raudukse alumise otsa väljapoole suruda, juhtus aga sedagi, et kinnikiilunud ukse avamist pidid kurikaelad ööpäeva ootama."

Ka Jürgen Rakaselg tunnistab, et kohati on vandalism probleem: "Paljusid kambreid on lõhutud, sest seeselajad neid ei hoia. Probleem on peamiselt eeluuritavate osas, sest palju rahvast käib läbi ning suhtumine on erinev - süüdimõistetud hoiavad oma kambrit, sest see on nende eluruum. Eeluurimises on illusioonid, et ei suudeta ehk tõestada ja kohe pääseb vabadusse. Kohtustatistika põhjal on siiski 96% siiasattunuist süüdi."