Tuhmblond silmailu ehitustandritel

Marko Liibak 13. september 2006, 00:00

Ta on 24aastane ehitaja Anneli Alt, täpsemalt ehitusfirma Roxor Ehitus objektiinsener.

Anneli kohta võib iseloomustamiseks öelda, et ta on üdini ehitusega seotud - ta ise on ehitaja, tema vanaisa oli sõjaeelse vabariigi ajal ehitaja ning ta elukaaslane on ehitaja. Viimasega saidki nad tuttavaks just ehitusobjektil. Praeguseks manala teele läinud Anneli isa oli autojuht.

Jõgeva lähedalt pärit Anneli läks pärast Jõgeva Ühisgümnaasiumi lõpetamist Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri õppima.

"Kuid igaks juhuks võtsin teise eelistusena ehituse eriala. Siis tuligi välja, et ilmselt nii loova mõtlemisega ma ei ole ning arhitektuuri sisse ma ei saanud - napilt jäin välja," räägib ta.

Selle eest, et Anneli valis õpinguteks ehitusteaduskonna "vastutab" tema vanem vend Aivars, kes oli samas koolis juba kaks aastat ehitust õppinud. "Sain aru, et ehitaja pole vaid see, kes ainult kelluga objektil toimetab, " märgib Anneli ning lisab, et nälga selle ametiga ka ei jää. "Palk on korralik," kinnitab ta. Ehitusteaduskonna hoonete erialal ta ka 2004. aastal lõpetas.

Hiljem oli Annelil võimalus minna projekteerimisse, talle pakuti ka võimalust jääda tehnikakõrgkooli õppejõuks ning samal ajal jätkata õpinguid TTÜs magistrantuuris. Kuid kooli jäämise kasuks ta ei otsustanud. "Tahtsin vaadata, kuidas reaalselt asjad toimivad. Kuidas ma oleks läinud kaugõppe ette ehitusest rääkima, kui ma polnud seda ise tegelikkuses kogenud," põhjendab ta.

Roxor Ehitusse tööle mineku tegi Anneli jaoks kergemaks see, et ka seal oli vend juba ees töötamas. Otseselt küll venna kätt Anneli sõnul töölesaamisel mängus ei olnud. "Venna kaudu sain vaid teada, et on meeldiv seltskond ja töötajaist hooliv firma."

Võimalust Roxorisse minna pakuti talle koolist. Teadu pärast on ehitus selle poolest raske, et tuleb tegutseda väga erinevates ilmaoludes - sügisel ja talvel märg või külm ning suvel seevastu palav.

Kuigi Anneli peab end suhteliselt soojalembeseks, käib ta pigem objektil asju ajamas, kui istub soojakus, kus kuumadel suvedel on 36 kraadi sooja ja umbne. Ainult kontoritöö Annelile ei istugi - talle meeldib vahelduseks ka objektil ringi käia. Üks tööülesandeid on ka objektide pildistamine ja albumite koostamine. "Mind kutsutaksegi siin juba paparatsoks," märgib Anneli naljatamisi.

Eelarvamuslikku suhtumist meeskolleegide poolt ei ole Anneli eriti kogenud. "Kui, siis ehk kolmandal kursusel esimese praktika ajal, mil andis tunda hoiak - mida sina ka tead. Pigem mind hoitakse ja aidatakse. Seda juba seetõttu, et olen pisike - pikad mehed siin ümberringi."

Tänavusest septembrist käib Anneli taas koolis. Seekord valis ta Tallinna ülikoolis erialaks organisatsioonikäitumise. "See on silmaringi laiendamiseks - näiteks, et aru saada, milline ise olen ja millised on teised. Psühholoogial põhinev eriala. See on avatud magistrantuur ja kõigil oli võimalus seal õppida," räägib Anneli.

Abiks on valitud eriala juba seetõttu, et ehitusel tuleb lävida paljude inimestega. "Igaühe puhul peab ära tajuma, kuidas temaga suhelda - ühele võib öelda ühtmoodi, teisele teistmoodi, kuidas või mida tegema peab."

Ka praeguseks on Anneli erinevatel objektidel üsna palju suhtlemises õppinud, kuid ta tahab veelgi osavamaks suhtlejaks saada, et ei tekiks arusaamatusi.

Konflikte tööl pole tema sõnul ette tulnud, kuid mõne vene rahvusest kolleegiga suheldes on olnud raskusi teineteise mõistmisega. "Kui valesti on aru saadud, on tulnud uuesti selgitada."

Väga olulist vahet Anneli eesti ja vene rahvusest ehitusmeestel ei näe. "Kui, siis seda, et venelased on rohkem valmis tegema raskemat, füüsilist tööd, eestlased on rohkem näiteks puusepad, armeerijad on vene rahvusest. Protsentuaalselt on ehitusel praeguseks eestlasi vähem - nad on läinud kergema töö peale," lisab Anneli.

Alates kuuendast eluaastast Õuna külas Lõvikese talus elanud Annelile andis maakodu töötegemise oskuse ja tahtmise. "Iseenesest ei tule midagi lihtsalt kätte, kõige jaoks tuleb vaeva näha."

Kuni kuueaastaseni elas Anneli Põltsamaa lähedal kortermajas.

"Seal tegin liiga palju pahandust - tihti olin koduarestis. Küll tegime koos sõbraga suitsu, küll mängisime tikkudega. Sellised pahad harjumused olid."

Anneli sõnul enam ta ei suitseta. "Nelja-aastaselt alustasin ja nelja-aastaselt lõpetasin. See oli lihtsalt katsetamine."

Ka maakoju minnes aitab Anneli majaehitusel kaasa. "Ehitame seitse päeva nädalas - viis päeva Tallinnas ja kaks päeva Jõgeval," muigab ta.

Praegu elab Anneli koos elukaaslasega Tallinnas Tõnismäel. Kuid kaua on tal Tallinnas raske olla. "Kui juba nädal aega on Tallinnas oldud, tuleb tahtmine minna maakoju millegi kallal nokitsema," räägib Anneli. Tõnismäe eeliseks peab ta seda, et on hea jala tööle minna kesklinnas Narva maantee alguses olevale objektile.

"Ei ole vaja autot ega midagi. Ah jaa, tsikkel on mul praegu Jõgeval. Kuna mu mõlemal vennal oli tsikkel, siis muretsesin endale ka. Enne õppisingi tsikliga sõitma kui autoga," räägib Anneli.

Annelil on üks õde ja kaks venda. Vanem õde töötab SEB Eesti Ühispangas Jõgeva kontoris kliendihaldurina, vanem vend töötab Roxor Ehituses objektijuhina ning noorem vend õpib Tartu ülikoolis keskkonnatehnoloogiat.

2000. aastal Jõgeva Ühisgümnaasiumi lõpetanud Anneli sai kiituskirja kehalises kasvatuses. "Ma olin eri aastatel krossijooksus 500, 1500 ja 2000 meetri distantsil Jõgeva maakonna meister," põhjendab Anneli tunnustamist ja lisab: "Mul on spordikell ka käe peal - kõik vaatavad, et naisel nii suur kell."

Viiel korral on ta osalenud ka maijooksul. "Seal olen seadnud ikka eesmärgiks jõuda kümne hulka," märgib Anneli. Tänavuse maijooksu tulemus jäi aga tema hinge pisut kripeldama - ta tuli üldkokkuvõttes kaheteistkümnendaks. "See natuke leevendas, et aeg oli minuti võrra parem kui üleeelmisel aastal. Samas sellise rahvamassi hulgas 12ndaks tulla on hea saavutus." Ühe maijooksu on ta siiski kümnendana lõpetanud.

Üldiselt peab Anneli end võitlejahingeks. "Kas või krossijooksus on päris palju trügimist." Tavaelus tal ehk nii palju võitlejavaimu ei olegi, kuid spordivõistlustele ta kaotama minna ei taha.

Hea füüsilise treenituse sai Anneli kooliajast, kuigi ta kergejõustikutrennis pole kunagi käinud. Tal tuli 12 aasta vältel Jõgevale kooli käia kolme kilomeetri kauguselt. "Meil on maamajas kooguga kaev, sealt tuli vesi ise kätte saada. Seegi on andnud päris hea füüsise."

Kuna aga Tallinnas elades on kõndimist vähem, hakkas Anneli koos sõpradega saalihokit mängima.

Meil on peres neli last. Meie Anneliga oleme kaks keskmist vanuselises järjestuses. Ei tea kas seetõttu, aga reeglina on meie läbisaamine olnud väga hea.

Selle tõestuseks on ka fakt, et oleme nüüdseks neli aastat töötanud ühes ettevõttes ühes soojakus, seljad vastamisi.

Kolleegina on ta abivalmis, tähelepanelik, kohusetundlik. Vahetevahel tundub, et ta on võib-olla isegi liiga täpne. Töötajana kirjeldamisel võiksid olla märksõnad samad.

Minu meelest on ta kujunenud professionaalses plaanis täiesti arvestatavaks keskastme juhiks ehituse valdkonnas.

Inimesena on Annelist saanud hea semu, kellega on hea koos mitmesuguseid asju teha ja erinevate teemade üle arutleda.

Enamasti meil erimeelsusi ei ole, kui, siis on need seotud sellega, et tema on piinlikult täpne oma töödes ja tegemistes, kuid mina ei ole.

Fotod: Julia-Maria Linna ja erakogu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:19
Otsi:

Ava täpsem otsing