Tants põlevkivikatla ümber: hanked, kellele vaja

Halb uudis. Ka monopoolne riigifirma Eesti Põlevkivi on astunud nende ridadesse, kelle riigihanked tekitavad kahtlusi, kas neid ei mängita omade kätte. Et kahtlusi hajutada, soovib Äripäev edaspidi näha Eesti Põlevkivi korraldamas vaid avalikke riigihankekonkursse.

Mõne aastaga on Eesti Põlevkivi korraldanud asjad nii, et mootorikütust ja kütteõli ostetakse kindlatelt sõberfirmadelt ning konkurents on nullitud.

Juba alguses, kui Eesti Põlevkivi tegi 2002. aastal mootorikütuse müüja leidmiseks avaliku hanke, ei osutunud võitjaks mitte kõige odavama pakkumise teinud Olerex, vaid Jetoil. Põhjenduseks tõid tellijad tollal nüansid taotlejate dokumentide koostamisel.

Pärast seda, kui Jetoil oli Eesti Põlevkivi kolm ja pool aastat teenindanud, ei vaevutud enam avalikku hanget välja kuulutama. Nüüd oli juba võimalik rõhuda erinevate kaardisüsteemide võimalikule kokkusobimatusele ja lisakuludele, mida ühildamine endaga kaasa võiks tuua.

Täpselt sama süsteemi - algul avatud hanked, siis aga juba suunatud ostud senistelt "headelt partneritelt" - on Eesti Põlevkivi kasutanud ka kütteõli ostmisel VKG Oililt. Äripäev nõustub hangetelt eemaldatud konkurentidega, et Eesti Põlevkivi põhjendused varustajate valimisel polnud rahuldavad.

Muidugi on selge, et magusa hanke kaotanud ettevõtetel on alati oma kana kitkuda. Kuid tuleb nõustuda mänguplatsilt kõrvale jäetutega, et jutud maailmaturuhindade arvutamise kuupäevadest (vt uudis) ja uute partneritega tekkida võivatest probleemidest ei veena.

Neste juht Indrek Kaju ütleb, et selline suur riigihange nagu Jetoiliga sõlmitud kolmeaastane leping maksumusega 401,5 miljonit krooni on kütusefirma jaoks kullaauk. Kullaaugule koguneb teadagi huvilisi rohkesti ning riik peaks selle üle ainult rõõmustama - mida rohkem konkurente, seda suurem võimalus maksta madalamat hinda.

Kuid riigiettevõte Eesti Põlevkivi on sellele loogikale täpselt vastupidi käitunud ja eemaldanud konkurentsi kütuse ostmisel. Miks? Kas me peame tegema siit järelduse, et esindatud pole mitte riigi, vaid kellegi isiklikke huve? Lisaks Eesti Põlevkivi juhtkonnale tahaksime nende hangetega seoses vastutust nõuda veel kahelt organilt. Esimene neist on Eesti Energia. Eesti Põlevkivi kuulub täielikult Eesti Energiale ning seega on viimase nõukogu kõrgeim instants, mis selliseid asju vältima peaks.

Kui Põlevkivi riigihangete maht on 600 miljonit krooni aastas, siis kuidas sai 400miljoniline kolmeaastane leping neil kahe silma vahele jääda?

Teiseks tekitab nördimust riigihangete ameti suutmatus asja parandamiseks midagi ette võtta. Riigihangete ameti peadirektor Ülo Sarv nendib tänases Äripäevas, et üha suuremate summadega riigihankeid viiakse viimasel ajal läbi läbirääkimiste korras ja tendents süveneb, aga teha ei saa midagi peale 18 000kroonise trahvi. See on tõesti summa, mille üks korralik tellija võib endale ärikuludesse kirjutada.

Riigihangete ameti üheks ülesandeks on riigihangete seaduse kohaselt ka hinnata riigihangete süsteemi toimimist ja teha ettepanekuid selle parandamiseks. Siin oleks koht, kus tuleks kella lüüa, mitte käsi laiutada.

Autor: ÄP