Ettevõtete kasv vajab välist rahastamist

Laenamine on mõistlik ja vajalik tegevus, mida ei saa ega tohigi vältida. Samas on lisaks laenudele ja börsile olemas teisigi rahastamisvõimalusi, millest vähem teadlikud ollakse.

Äritegevuse alustamiseks on vaja omakapitali ehk ettevõtjat ennast, perekonda ja sõpru, kes ideesse ja tegijatesse uskudes on nõus oma raha ettevõttesse paigutama, lootmata kohest kiiret tulu.

Järgmisena saab kasutada laenutooteid, kus tuleb juba piisava kindlusega tõendada oma võimekust raha tagasi maksta ning lisaks leida varasid, mida seada tagatiseks juhuks, kui äriplaan ei õnnestu.

Alles piisavalt kindel, selge arenguperspektiiviga ja suurte tegevusmahtudega ettevõte võib hankida vahendeid börsilt. Ja sedagi juhul, kui selle kasud kaaluvad üles tegevusele seatavad lisanõudmised.

Just alustavate ettevõtete riskide maandamiseks ja teadaolevalt väga madala ettevõtlusaktiivsuse tõstmiseks on loodud riigipoolne piiratud suurusega stardiabi ning loomisel on ettevõtjailt osa riske võttev stardilaen.

Samuti eksisteerivad toetused eelkõige infrastruktuuri, teadus- ja arendustegevuse ning teiste spetsiifiliste tegevuslõikude finantseerimiseks. Siinkohal võib väita, et riiklik rahaline toetus on vajalik seal, kus tulude tekkimine pole piisavalt tõenäoline. Hea potentsiaaliga korralike äriprojektide rahastamisega saab turg ise hästi hakkama.

Normaalsetes majandustingimustes ei ole rahas makstav tagastamisele mittekuuluv toetus äriettevõtte tegevuseks vajalik ja toob pigem kaasa raskusi teistele samal alal vaba konkurentsi tingimustes tegutsejatele. Pealegi on tasuta jaotatavaid vahendeid alati vähem kui nõudlust ning võimalik pettuserisk toob paratamatult kaasa suured bürokraatlikud nõuded. On teada juhtumeid, kus just bürokraatia tõttu on juba otsustatud toetusest siiski loobutud. Ülaltoodu on põhjus, miks toetusi arvestatakse pigem kui lisaboonust, ainult toetuse saamisele tuginedes äri üles ehitada kindlasti ei tohiks.

Nii meil kui ka mujal lähiriikides eksisteerivad mitmesugused riskikapitalifondid, kes on valmis perspektiivikatesse projektidesse investeerima. Samuti on Eestis tekkinud inimesi, kel on vaba raha, mida huvitavatesse ettevõtetesse paigutada. Seda eeldusel, et on täidetud põhinõudmised nagu projekti väga suur kasvupotentsiaal, piisav realiseerumise tõenäosus ning investeeringu suurus.

Peamiseks takistuseks riskikapitalitoodete kasutamisel on liiga madal kasvupotentsiaal, mille tõttu enamik nii-öelda tavapäraseid äriprojekte sellisteks investeeringuteks ei sobi. Lisaks on teiseks vähemalt samaväärseks takistuseks vastumeelsus väliste investorite suhtes, mille tingib hirm kaotada kontroll oma ettevõtte üle, samuti soovimatus jaotada võimalikku tulu.

Seega saab ka arengufond olla tänuväärne abi just hirmude vähendajana investorite ees ja katalüsaatorina riskikapitalituru elavdamisel. Samas on tegu vaid kitsale hulgale konkreetsetele kriteeriumitele vastavatele projektidele sobiva lahendusega. Mõtted fondist kui heast rahapaigutamiskohast on ennatlikud ja fondi selliselt käsitleda ei tohiks.

Ettevõtete vajadused on erinevad, kuid enamikule mõistlikest ideedest on täna Eestis hästi toimival ja areneval finantsturul lahendused olemas. Eri instrumente oskuslikult kasutades peaks kõik realistlikud projektid teoks saama - kui vaid jätkuks piisavalt ideid ja neid ellu viia suutvaid inimesi.