Kaitse, Jumal, investorit riigi eest

Tõnis Oja 06. oktoober 2006, 00:00

Kaitse, Jumal, minu investeeringuid investeeringute kaitsjate eest, turuga saan ma ise hakkama - võiksin oma investeerimiskogemuse põhjal Napoleoni parafraseerida.

Nimelt on minu investeerimisportfelli seni märkimisväärselt kahju toonud ainult riigi poolt pealesunnitud tehingud.

Eraisiku ja firma ebavõrdse kohtlemise väärtpaberite võõrandamiselt saadudud kasumilt makstava tulumaksu suhtes tõstatas avalikkuses möödunud aastal pärast Hansapanga ülevõtmist panga endine juht Indrek Neivelt. Suurärimehed lahendasid probleemi kahte moodi. Osa neist oli oma väärtpaberid juba varem firma kontole kandnud ning tulumaksu aktsiate müümisest saadud tulult ei maksnud. Teised seevastu kandsid need üle viimasel minutil ja sattusid sellega maksuameti huviorbiiti.

Väikeinvestorite ebavõrdsest kohtlemisest on räägitud peamiselt suurärimeeste (Neivelt, Tiina ja Jüri Mõis, Heldur Meerits jne) näidete põhjal, kellele see isiklikus plaanis ilmselt suur probleem ei olnud. Probleem oli see pigem riigi ettevõtluskeskkonna seisukohast. Aga tuhanded n-ö tõelised väikeinvestorid, kellelt sisuliselt sundvõõrandati sadu või tuhandeid Hansapanga aktsiaid, pidid hiljemalt 2. oktoobriks maksma tulumaksu, mille suurusjärk on ühe kuu või mitme kuu brutopalgaga. Pangad pakkusid küll mitmeid võimalusi edasiseks investeerimiseks, aga kas ka tulumaksuks minev raha suudeti tagasi teenida? Arvan, et enamikul juhtudel siiski mitte.

Kui eelpooltoodud probleemiga rahandusministeerium siiski tegeleb, siis samas on riik endale võtnud kohustuse kaitsta mind ka turustiihiate eest. Tihtilugu tuleb aga välja nii, et mõnelgi juhul kaitstakse mind hoopis tulu saamise eest või investor sunnitud tegema kahjulikke tehinguid.

Minu negatiivne kogemus sellest, kuidas riik mind üritas kaitsta, oli seoses Äripäeva indeksifondiga. Nimelt otsustas seadusandja, et fondides ei tohi ühe väärtpaberi osakaal olla liiga suur. Kuna väikeste turgude indeksitel kipub ühe või paari liideraktsia osakaal paratamatult liiga suur olema (Nokia aktsia Helsingi börsil ning Hansapanga ning Eesti Telekomi aktsia mõned aastad tagasi Tallinna börsil), tuli Eesti ainus indeksifond likvideerida.

Minu jaoks tähendas see sundi fondiosakud 30protsendilise kahjumiga ära müüa. Tänaseks oleks see investeering võinud olla 2,5kordses kasumis. Aga kui palju oli neid, kes ostsid fondiosakuid vahetult enne 1997. aasta börsikrahhi, tolleaegse tipu lähedalt?

Veel üks näide sellest, kuidas seadusandja soovib turustiihiate eest kaitsta, aga välja kipub tulema vastupidi, on teise samba pensionifondid, Need töötati välja ajal, mil Tallinna börs polnud veel oma ajaloo esimesest krahhist toibunud ning arenenud maade aktsiaturud liikusid kindlalt allapoole. Iga investeerimisõpik ütleb, et hoiuste järel on kõige turvalisemad investeeringud võlakirjafondidesse.

Pensionireformi ideoloogid lähtusidki õpikust ning otsustasid, et võlakirjade osatähtsus peab II samba fondides olema vähemalt 50 protsenti ning soovitati, eriti mitte esimeses nooruses olevatele inimestele, et kõige turvalisem oleks valida selline fond, kus võlakirjade osatähtsus oleks sajaprotsendiline.

Kuna aga ülemaailmse majanduskasvu aeglustumise tõttu langesid intressid pea poolsajandi madalaimale tasemele, on teise samba võlakirjafondide tootlus nullilähedane. Nagu Äripäev juuni lõpus kirjutas, võib juba pensionile jäänud inimeste raha fondist ka hoopis välja voolata.

Seepärast ongi soovitus seadusandjatele: arvestage eelnõude koostamisel edaspidi ka sellega, et kõik tädid äkki ei soovigi üle tänava minna, seega ei maksa kõiki kohe sinna aidata.

Kui mul poolteist aastat tagasi tekkis vajadus investeerimisportfelli hajutada ning uusi aktsiad soetada, oli minu esimeseks valikuks General Electricu aktsia. Olin seda ettevõtet juba pikemat aega jälginud. Aastakümneid on General Electric olnud maailma parim ettevõte, mille eesotsas on maailma parimad juhid. Juhtide ettevalmistus on selles ettevõttes olnud nii efektiivne, et lisaks oma vajadustele on nad tootnud neid ka teistele suurkorporatsioonidele.

Näiteks maandus pärast legendaarse Jack Welchi erruminekut praeguse tegevjuhile Jeff Immertile alla jäänud kandidaat Robert Nardelli maailma suurima ehitusmaterjalide jaemüüja Home Depot' tegevjuhina. Teisest konkurendist James McNerney'st sai algul tööstuskonglomeraadi 3M juht (selle ettevõtte aktsiate ostmist olen ka ise kaalunud), aga möödunud aasta suvest juhib ta juba lennukitootjat Boeingut.

Kõik see näitab, et General Electric on väga suur ja väga tugeva kultuuriga ettevõte. Võib olla polegi ettevõtte aktsia hind vastupidiselt analüütikute ootustele just suuruse tõttu eriti kerkinud. Viimased on andnud aktsiale eranditult vaid kõrgeid ja väga kõrgeid soovitusi.

Kui ma nüüd paar nädalat tagasi olin sunnitud valima väärtpaberi, mida Hansapanga aktsia ülevõtmisest tekkinud tulu pealt maksu maksmiseks müüa, ei olnud valikut väga raske teha. Õpikute soovitus on siin müüa väärtpaber, mis toob kahjumit. Paraku on mulle ainsa väärtpaberina kahju toonud General Electricu aktsia, mis nagu kiuste hakkas vahetult pärast müüki jälle tõusma.

Teine võimalik müügiobjekt oli naftakompanii ConocoPhillips, sest mulle tundub, et nafta hinna tõusutsükkel on selleks korraks läbi saanud ning ettevõtte edaspidine hinnatõus jääb mõnevõrra pärsituks.

Ohverdada otsustasin siiski General Electricu, sest kuna tegemist on ülisuure ettevõttega, võtab ettevõtte võimalik lõplik pööre paremuse poole veel aega, mis tähendab, et aktsiaid juurde osta veel jõuab. General Electricu suurde potentsiaali usun ma endiselt.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:19
Otsi:

Ava täpsem otsing