Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Miks Ameerikas Nobeleid nagu oavarrest sajab?
Ameeriklased on tänavu võitnud kõik kuus tänaseks välja kuulutatud Nobeli preemiat. Ma ütlen teile, miks.
USAs on head tegijad teretulnud, ükskõik kust nad tulevad. USA ülikoolid on maailma parimad suuresti seepärast, et nad otsivad talente üle kogu maailma. See puudutab nii professoreid kui ka tudengeid, kellest väga paljud tulevad USAsse ja jäävad. Kõnekat statistikat Economistist: üle poole Ühendriikides töötavatest filosoofiadoktoritest on sündinud mujal, veerand Silicon Valley ettevõtetest on asutatud indialaste ja hiinlaste poolt.
Nii Inteli, Google'i kui ka Sun Microsystemsi asutajate seas olid immigrandid. Äripäevas kirjutas IBM Eesti OÜ müügi- ja turundusjuht Riina Roosipuu, et maailma IT-tarkvara sünnib USAs, sest siin on suurim helgete peade kontsentratsioon. (Muidugi, ka kapital aitab - ainuüksi California osariigis on rohkem riskikapitali kui üheski teises riigis.)
Kõige selle taga ei ole aga siiski vaid sihikindel poliitika, vaid ameeriklaste meelelaad üldisemalt. Mäletan, üks ameerikavastasusest rääkinud kõnepidaja esitas järgmise küsimuse: kui te peaksite valima, kas teid uhutakse pärast laevahukku alasti Prantsusmaa või Ameerika rannale, kumma võtaksite?
See pani mind mõtlema. Tõepoolest, Ameerika. Sel ühiskonnal on üks tohutult oluline omadus: see peidab endas mitmekesisust, mis paneb pea pööritama, aga mingil moel oled sa ikka oma. Kui ma kunagi turistina USAd külastasin, siis küsiti mult, millal ma siia elama tulin. Keegi ei pärinud, et kauaks tulid ja millal koju tagasi hakkad minema.
Väidan, et ameeriklased ei karda võõraid. Võtame metroo. Sõitsin seal üleeile. Mu ees pingil küsis vanem mustanahaline mees 30. eluaastates valgelt, kus peatuses ta maha peab minema. Reisikaaslane näitas metrooplaani sama hoolitsevalt, nagu oleks andnud selgitusi oma viieaastasele lapsele. Järgmisel hetkel rääkisid nad juba tööst, perest ja kinnisvarahindadest. Minu kõrval istuv vanake tõusis ja läks ka sõna sekka ütlema.
Kui ma minutid hiljem maha läksin ja korra mõttesse jäin, kummale poole minema pean, ei saanud ma kahte sekunditki seista, kui üks abielupaar mult päris, ega ma juhuslikult eksinud ole.
See kõik ei tähenda muidugi, et ka ameeriklastel poleks hirme - eriti pärast terrorirünnakuid ja igapäevast piiriturvalisuse debatti. Ka USA ülikoolid kurdavad, et andekatele doktorantidele on viisapoliitika liiga keeruliseks aetud. Aga oma põhiolemuselt on ameeriklane tänini sügavalt uhke oma riigi üle, mis annab kõigile võimaluse.
Just sellepärast polegi midagi imestada, et Nobelid USAsse tulevad. 1998. aasta andmetel oli ligi kolmandik USA Nobeli preemia laureaatidest sündinud väljaspool USAd. Ning aastatel 1901-1991 viisid USA teadlastele omistatud sajast preemiast 44 koju kas sisserännanud või nende järeltulijad.
Muide, mis Nobeli majanduspreemiatesse puutub, siis 39% neist on võitnud juudid, sh 53% USA omadest. Üks põhjus on muidugi see, et Euroopa andekaimad juudid olid sunnitud omal ajal põgenema Ameerikasse. Nii et USA teaduse eduseis võlgneb sellele tänu.
Ja loo moraal. Parim, mida Eesti saab teha, on vähemalt Skype'is tööd soovivad tippeksperdid lihtsamalt riiki lasta ning avada oma ülikoolid süstemaatiliselt välismaalastele. Ma ei arva, et inglise keele peaks teiseks riigikeeleks tegema, aga osa kontoreid ja ülikoole võiks küll kakskeelseks (või mitmekeelseks) muutuda.
Muide, Eesti kultuuri ja keele pärast kartjatele - meie elujõud (loe: suurus) peitub samapalju avatuses kui enda kaitsmises. Nobelid tulevad sinna, kus puututakse kokku muu maailmaga.
Lugesin tänavuse majanduspreemia laureaadi Edmund Phelpsi elulookirjeldust - see koosnes suuresti viidetest kümnetele andekatele teadlastele, kellega tal õnnestus koos töötada. Ning vähemalt pooled neist nimedest ei kuulunud mitte inglise keeleruumi.
Ameeriklased näppavad ülejäänud maailma ajusid ja Nobelid järgnevad sellele sama kindlalt, nagu tiinel kassil tulevad pojad. Kui me teistelt õpime, siis jääb meil jalgratta leiutamise asemel rohkem aega näiteks uue aidsiravimi või järgmise IT-ime väljatöötamiseks.