Täna on ELi vaja energiakoostöö jaoks

Vahest pole õige oodata ja taotleda, et EL Venemaa suhtes karmima tooni võtaks. Venemaa on naaber, suurim energiatarnija ning väga oluline tegija rahvusvahelisel tasandil - sellistes küsimustes nagu Iraani ja Põhja-Korea tuumaambitsioonid ja Kosovo. Kompromissid on paratamatult vajalikud. Tuleb leida tõhusaim viis, kuidas Venemaaga asju ajada.

Praegu jagab ja valitseb Venemaa, nagu paremaks arvab. Hiina ja Jaapan on aastaid omavahel võistelnud, et torujuhtme ots Venemaalt oma riiki saada. Veel paar aastat tagasi kõneldi USA-Vene uuest energiakoostööst, mis võimaldanuks USA-l sõltuvust Lähis-Idast vähendada, kuid sellest ei tulnud midagi. Suhted halvenesid, Kreml otsustas projekti vedanud Mihhail Hodorkovski hoopis trellide taha panna ning Jukose tükeldada. USA ja Euroopa suured energiafirmad, mis veel suvel G8 tippkohtumisel lootsid Štokmani gaasimaardlas osalust, said külma duši. Samas on Venemaa oluline partner rahvusvahelises poliitikas. Sedavõrd oluline, et Iraanile sanktsioonide kehtestamiseks pakuti Venemaa ärihuvidele erandeid. Või hiljutine ÜRO deklaratsioon Gruusia separatistlike piirkondade kohta, et saada Venemaa nõusse ÜRO santsioonidega Põhja-Korea vastu.

Mis puutub suhetesse ELiga, siis teab Venemaa Euroopa killustatust ja nõrkust ning ütleb Venemaa Brüsseli suursaadiku isikus ELile otse näkku, et omavahelistes suhetes olgu esikohal pragmatism ja inimõigustest pole midagi rääkida seni, kuni ELi enda liikmesriigid nagu Eesti ja Läti oma muulasi ahistavad (nagu Lahti tippkohtumise eel kirjutasid FT ja EUObserver). Kõik see toimub ajal, mil EL otsib endale oma kodanike silmis meeleheitlikult õigustust.

Euroopas rahu kindlustamise argument on inimestele kaugeks jäänud, ehkki alusetult. Kui aga EL suudaks lahendusi pakkuda tänastele väljakutsetele, näidata, et suudab olulistes küsimustes nagu energiajulgeolek ühiselt paremaid tulemusi saavutada, siis räägib asi ise enda eest. Venemaa mõistab ja austab tugevaid ning ühiselt tugevalt positsioonilt saab rääkida Venemaaga nagu võrdne võrdsega, edendada koostööd ja kaitsta demokraatlikke väärtusi. Kui aga järjest järeleandmisi teha, siis - nagu Äripäeva hiljutine juhtkiri ütleb - pole lõpuks enam midagi teha.