Korruptsioon pole Eestis kuigi hull

Kui Kesk-Euroopat kummitab kõrge korruptsioonitase, siis Eesti on tõestanud, et edukat kapitalistlikku majandust saab üles ehitada samal ajal korruptsiooni vähendades.

Ma ei usu, et Eesti hiljutised korruptsiooniskandaalid, mis puudutavad endist keskkonnaministrit Villu Reiljanit, maa-ameti juhti Kalev Kangurit jt, teevad suurt kahju Eesti kui puhta valitsusega riigi mainele. Eesti tulemus võib korruptsiooniindeksis küll ajutiselt langeda, aga enamik hindajaid näeb neid skandaale hälbena. Just see eristab Eestit Kesk-Euroopast, kus korruptsiooni peetakse üheks elu osaks.

Kesk-Euroopas on korruptsioon tõusnud koos SKPga. 1998-2005 langes korruptsiooni tajumise indeks (mõõdetakse skaalal 0-10, kõrgem tulemus tähistab madalamat korruptsioonitaset) Tšehhis 4,8-lt 4,3-le ja Poolas 4,6-lt 3,4-le, Ungaris jäi tasemeks 5. Seevastu Eestis tõusis indeks samal ajal 5,7-lt 6,3-le. Võrdluseks: maailma kõige vähem korrumpeerunud riigi Islandi näitaja on 9,7.

Eesti korruptsioonitase on postkommunistlike riikide seas madalaim. Samal ajal on ka Eesti majandusnäitajad Kesk-Euroopa omadest paremad. Miks on Eesti majandus- ja korruptsiooninäitajad Kesk-Euroopa maade omadest paremad? Asi on selles, et Eestis on kõik valitsused järjepidevalt turujõududel põhinevasse majandusarengusse uskunud ja riigi rolli majanduses pikkamisi vähendanud.

Kesk-Euroopas ei pühendutud turul põhinevale majandusarengule sama järjepidevusega. Tšehhis sekkus Jiri Paroubeki sotsialistlik valitsus majandusse palju rohkem kui Vaclav Klausi liberaalne administratsioon. Slovakkias oli Mikulas Dzurinda konservatiivne valitsus hoopis turusõbralikum kui Vladimir Meciari natsionalistlik võimuliit ja nii edasi.

Majandusvabadus ja korruptsioon on omavahel seotud. Mida vähem on riigis regulatsioone, makse ja tariife, seda väiksemad on valitsusametnike võimalused korruptiivseks tegevuseks. Eesti valitsuskulud moodustasid 2005. aastal ligi 36% SKPst. See on suhteliselt vaese riigi kohta küll suur number, aga Kesk-Euroopa valitsused kulutasid veel palju rohkem - ligi 44% piirkonna SKPst.

Ka Eesti regulatiivne koormus on Kesk-Euroopast palju madalam. Maailmapanga andmetel on Eesti 155 maailma riigi seas ettevõtjasõbralikkuselt 16. kohal. Kesk-Euroopas oli kõige parem olukord 37. kohale paigutunud Slovakkias, Poola jäi alles 54. kohale.

Huvitaval kombel peegeldub riigi piiratud roll inimeste igapäevaelus ka arvamusküsitlustes. Näiteks tunneb vaid 38% eestlastest, et riik nende elu üle liigselt käsutab. Poolas, kus kodanikud nägid Kesk-Euroopa maadest kõige vähem riigi liigset sekkumist, oli see näitaja 21 protsendipunkti võrra kõrgem.

70% eestlastest pooldab vaba konkurentsi. Seda on 5 protsendipunkti rohkem kui Slovakkias, mille kodanikud olid muidu piirkonna kõige tulisemad vaba konkurentsi pooldajad. Põhjus võib olla selles, et Eestis tõi riigi vähesem sekkumine naabritest suurema majandusedu.

Erinevus Eesti ja Kesk-Euroopa vahel tuleb välja ka inimeste rahulolus oma eluga. Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2005. aasta küsitlus näitas, et 58% slovakkidest, 40% ungarlastest, 38% poolakatest ja 34% tšehhidest olid oma elu suhtes pessimistlikult meelestatud. Eestis olid pessimiste vaid 28%. Eestil tasub senisest veelgi enam piirata poliitikute vabadust ja nende jagada olevat raha hulka.

Kesk-Euroopa aga peab mõistma, et üleminek turumajandusele on neil poolikuks jäänud. Õnneks saavad nad õppida Eesti kogemusest ja tähtsaim õppetund on see, et piiratud valitsus toob suurema majanduskasvu ning väiksema korruptsiooni.

Autor: Marian L. Tupy