Härgla mõis seisab lootusrikka tuleviku lävel

Esimesed mõisad tekkisid Eestis 13. sajandil Saksa-Taani vallutuste järel. 1238. aastal läksid endised Rävala ja Harju maakond Stensby lepingu põhjal taanlaste valdusse. Algas külade intensiivne läänistamine. 1241. aasta Taani hindamisraamatus on esmakordselt mainitud paljusid Põhja-Eesti paiku, ka Härgla (Herkial) küla. Esialgu arvati Juuru ümbrus Hageri kirikkonna koosseisu, kuid juba 1240. aasta paiku moodustati omaette Juuru kihelkond. Pärast Jüriöö ülestõusu sattus Põhja-Eesti ja sealhulgas Juuru kihelkond Liivi orduriigi alla.

1456. aastal märgitakse Juuru kihelkonnas asunud Härgla mõisa esimese omanikuna von Treydenit. 1516. aastal läks Härgla valdus Hans von Maydelli lesele, kelle ajal valmis Härgla uus härrastemaja. 1626. aastal sai mõisa omanikuks Uexküll-Güldenband. Põhjasõda jättis Härgla tühjaks, hooned lagunesid ja inimesi oli väga vähe. 1743. aastal mainitakse, et Härgla mõisa härrastemaja oli ühekorruseline, osalt uus ja osalt vana õlgkatusega hoone. Hoones oli kolm tuba. Ühes toas asus pruunidest kahlitest valgete kantide ja karniisidega ahi. Härrastemaja ümbritses kõrge tara.

18. sajandil vahetas mõis palju kordi omanikke. Nendeks olid von Rehbinderid, von Fersenid, von Stackelbergid, Douglased, von Mohrenschildid ja von Wrangellid. Sama sajandi keskel muutus Härgla härrastemaja barokilikuks kiviehitiseks. Peahoone taha rajati väike barokne park, mis klassitsismiperioodil muudeti vabakujunduslikuks. 1797.-1798. aastal oli mõisa omanik hädas talupoegadega, kes protesteerisid teokoormiste järkjärgulise suurendamise vastu, mistõttu tuli kohale kutsuda 130meheline väeüksus.

19. sajandi alguses sai härrastemaja uhke kuue joonia sambaga portikuse ehk sissepääsuehitise, mis andis hoonele klassitsistliku ilme ning tegi kuue samba tõttu hoone natukene võrreldavaks isegi Tartu ülikooli peahoone ja Uus-Riisipere mõisahoone üldmuljega. Tartu ülikoolil on sambad toskaana, Uus-Riisipere mõisahoonel joonia stiilis. Ühel pikkteljel paiknevate uste reaga ehk anfilaadses järjestuses esindusruumid paiknevad esimesel korrusel, teine korrus on kavandatud mezzanino ehk poolkorrusena.

Mahtra talurahvamuuseumi direktori Tiia-Helle Schmitte sõnul jäid Mahtra sõja ajal Härgla ja Saaremõisa talupojad rohkem kõrvaltvaataja ossa ning kui paljud neist tol saatuslikul 1858. aasta

2. (14. ukj) juuni hommikul Mahtra mõisa tõttasid, ei ole teada, igatahes haavatute ja langenute nimekirjades ei leidu ühegi Härgla mehe nime.

19. sajandi lõpul rajati neobaroksed ahjud ja kaminad. Samal ajal rajati mõisa ette väike muruväljak, mis koos kõrvalhoonetega kujundasid mõisa üldmulje väga intiimseks. Härgla mõisa kõrvalhooned on kaaristuga aidahoone, tall-tõllakuur ja karjakastell, mis ümbritsevad ringteega piiratud väljakut peahoone ees. Veidi eemale jääb pikk kivist moonakamaja. 1822-1919 kuulus mõis Wetter-Rosenthalidele. 1905. aasta revolutsiooni ajal purustati viinavabrik ja lõhuti mõisa interjööri, aga härrastemaja õnneks siiski põlema ei süüdatud.

1872 sündis Härgla mõisas baltisaksa nimekas skulptor ja graafik Constanze von Wetter-Rosenthal (surnud 1948), kes veetis lapsepõlve kõrvalasuvas Pirgu

mõisas ja hiljem töötas seal suviti. Tema loodud on Aleksander I ja G. F. Parrot' pronksreljeefid Tartu Toomemäe sildadel. Kunstniku skulptuur "Sihile" esindas Eestit Berliini olümpiamängude kunstikonkursil.

1917. aasta Oktoobrirevolutsiooniga said võimule punase vaimuga inimesed. Kord tulid need relvastatud inimesed mõisa ja nõudsid mõisaraamatuid, mis käisid Härgla mõisa raha ja varanduse kohta. Lisaks nõuti paberite tõlkimist saksa keelest eesti keelde. Härgla mõisavalitseja Hans Torro (Kaldver) läks koos abikaasa Pauliine ja väikese poja Edgar Kaldveriga teise tuppa küsimust arutama. Pauliine, kes muidu oli väga vaikne ja tagasihoidlik, oli nüüd otsustav ja ütles, et tuleb keelduda. Hans läks eestlastest punase vaimuga inimeste juurde, tegi särgi eest lahti ning ütles: "Laske siis." Õnneks mehed ei lasknud, läksid hoopis ära ning tema poja kaudu on lugu jõudnud meieni.

1921. aastal kolis härrastemajja kool ning lapsi õpetati seal 1969. aastani. Endine ballisaal kohendati kino näitamiseks ning samuti ehitati hoonesse kortereid. 1950. aastate lõpus veetis tolleaegse koolijuhataja Valter Hormi külalisena Härgla mõisas suvesid noor Juhan Viiding koos vanematega. 1990. aastatel oli hoone tühi ja hakkas lagunema. "Kohalik rahvas on hoidnud ja vaadanud mõisahoonet kui kohalikku kooskäimise ja ühistegemiste keskust," räägib Härgla raamatukogu juhataja Evi Toomi. "Südant on valutatud maja pärast juba aastaid. Kui mõis läks erakätesse, olid lootused väga suured. Loodeti, et tulevad kohalikele töökohad ja eelkõige, et maja saab korda."

Inimeste toonased lootused on nüüdseks ehk täitumas. Härgla mõisa omandas 2006. aasta juunis investeerimispanga Trigon Capital tütarfirma Sunny-Trading. Trigon Capitali juristi ja Sunny-Tradingu juhatuse liikme Kerttu-Kaarina Tombaku sõnul kuulub neile seitse vähem või rohkem säilinud hoonet: mõisa peahoone, valitsejamaja, jääkelder, kaks abihoonet, kuivati-ladu ja kuur. Härrastemaja lähedal asuv raamatukoguhoone ei kuulu enam mõisakompleksi juurde, vaid vallale.

Trigon Capitali enamusaktsionäri ja tegevjuhi Joakim Heleniuse sõnul ei olnud Härgla mõisa seisukord ostu ajal kiita: "Mõisa härrastemaja ja kõrvalhooned on üsna viletsas seisukorras ja vajavad hädasti renoveerimist. Minu eesmärk on hoolitseda selle eest, et nii mõisamaja kui ka kõrvalhooned renoveeritaks kõrgetele standarditele vastavalt, luues taolise tunde, nagu see koht tekitas saja aasta eest. Mõisahoone esindab ajalooetappi, mis mulle isiklikult huvi pakub.

Minu emapoolne perekond on saksa päritolu ja tuli Peterburi enne revolutsiooni, olles üks esimesi perekondi, kes end seal linnas sisse seadis pärast seda, kui Peeter I oli selle rajanud. Me ei saa seda ajajärku kunagi uuesti kogeda oma ebavõrdsuse ja muude probleemide tõttu, kuid me peaksime üritama säilitada näiteid, milline oli elu sellel ajal. Ma sooviksin näha seda Härgla mõisahoonet elava muuseumina, sellise paigana, nagu seda kogesid minu esivanemad."

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Heiki Haljasorg