Majanduspatriotism rajaneb müüdil

Euroopa valitsused näitavad ennast rahvuslike ettevõtete kaitsjatena võõramaise konkurentsi ja ülevõtmiste eest. Termin "majanduslik patriotism", mida mullu kasutas Prantsusmaa peaminister Dominique de Villepin pärast PepsiCo väidetavat katset võtta üle Danone, kirjeldab selle nähtuse olemust vast kõige paremini.

Itaalias on probleemiks Autostrade, Hispaanias Endesa, Poolas pangandussektor, Saksamaal "rändtirtsu-sarnased" fondid Saksa börsil ja Suurbritannia kaitseb vihaselt Londoni börsi sõltumatust USAst.

Majandusliku patriotismi aluseks on veendumus, et riigi, "kodumaiste" ettevõtete ning viimaste töötajate huvid kattuvad. Nagu teatas Villepin: et kaitsta tõhusalt töötajate huve, peame kaitsma ka oma ettevõtete huve.

Hiljem väitis Villepin, et Danone on Prantsuse firma, kuna selle piima- ja veeressursid asuvad Prantsusmaal. Ometi näitavad Danone majandusülevaated, et Prantsusmaa annab vaid 22% ettevõtte müügist ning seal elab alla 14% firma töötajatest.

Tegelikult jääb side Euroopa ettevõtete ja rahvuslike kogukondade vahel aina nõrgemaks. Korraldasin Brüsselis asuvas mõttekojas Bruegel uurimuse, mis vaatles 100 Euroopa suurima turukapitalisatsiooniga börsiettevõtet. Uurimus jaotas Euroopa kaheksaks tsooniks, mille seas oli nii üksikuid riike kui ka piirkondi (vt tabel).

Seejärel arvutasin välja, kui suure osa tulust oli iga ettevõte teeninud kodutsoonis ehk oma peakorteri asukohas, kui palju mujal Euroopas ja kui palju mujal maailmas. Tulemused näitavad, et kodutsoonis teenitu osakaal kogutuludes moodustab keskmiselt vaid 37% Euroopa saja suurima börsifirma tulust. Muidugi hõlmab see number paljusid sektoreid ning geograafilisi erinevusi. Kuid suundumus on selge. Esinduslik 55st ettevõttest moodustatud alavalim, mille kohta olid andmed olemas alates 1997. aastast, näitas, et kodutsoonis teenitud tulud on langenud keskmiselt 50,2%-lt 36,9%-le. Siit võib järeldada, et selle aastakümne lõpuks teenivad Euroopa suurimad börsifirmad oma kodutsoonis vaid alla poole kogu Euroopas teenitud tuludest ning vähem kui kolmandiku oma kogutuludest.

See trend ei puuduta vaid müüki. Uurimus võrdles ka töötajate ja tulude geograafilist jaotumist. Selgus, et neiski on suur kattuvus. 73st ettevõttest koosnevas alavalimis asus 2005. aastal kodutsoonis keskmiselt 37% töötajatest ja siin teeniti 35% kogutuludest, ülejäänud Euroopas asus 29% töötajatest ning teeniti 28% tuludest. See näitab, et töökohad liiguvad sinna, kust tuleb müük (või vastupidi).

Ilmselt tiheneb Euroopas regulatiivne konkurents, sest firmadel on aina vähem põhjust peakortereid kodumaale jätta, kui maksu- või seadusandlik keskkond halveneb.

Lõhe reaalsuse ja üldlevinud arusaamade vahel võib panna Euroopa liidrid tegema halbu otsuseid. Astudes välja "kodumaiste" ettevõtete eest, teevad Euroopa valitsused tegelikult aina enam soodustusi välismaistele tarbijatele ja tööjõule. Ärijuhid peavad hakkama ausalt rääkima, kus nende kliendi- ning tööjõubaasid tegelikud asuvad. Poliitikud aga peavad mõistma, et nad ei suuda Euroopa ärihiiglasi enam oma kontrolli all hoida.

Autor: Nicolas Veron