Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Armasta oma raha

Katri Soe 08. november 2006, 00:00

Millal võin öelda, et olen rahul, mul on piisavalt raha ja rohkem pole vaja? Kui suur peaks selleks olema pangakontol olev summa ja kui palju peaks olema kogutud maist vara? Või millal ma võin öelda, et minu elus on piisavalt armastust? Nii raha kui ka armastusega on huvitav asi: neid ei saa, kui me neid kas kardame või vastupidi hambad ristis endale nõuame. Kuidas aga oleks, kui sisendada endale, et mul on piisavalt raha ja armastust ning et raha teenimine on lihtne. Et ma armastan oma raha ja et raha on mu parim sõber ja abimees.

Kohtumine miljonärist Uus-Meremaa enesearengukoolitaja Colin Sissoniga, kellest tuleb ajakirjas veel juttu, pani mind mõtlema - milline on õigupoolest minu suhe rahaga, on see armastus või on see vihkamine? Millised emotsioonid kaasnevad mul selle niivõrd ratsionaalse nähtusega nagu raha? On see viha? Kurbus? Süütunne? Kadedus? Depressioon või tüdimus? Või on seal rõõm, avatus ja rahulolu?

Mulle on õpetatud, et tuleb olla tubli ja kõvasti tööd teha, muidu rikkaks ei saa. Minu, nagu ilmselt paljude eestlaste, ajus on jupike rahvuslikku klassikat, mis ütleb: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Sisson ütleb aga, et mida vähem töötad, seda rohkem sul tegelikult raha on. Kuidas siis nii? Aga sellepärast, et puhanud inimene on nutikam, ta suudab töötada efektiivsemalt. Tal on aega vaadata, kuhu on kõige parem investeerida, tal on aega tegeleda raha kasvatamisega. Mitte liiga palju töötaval inimesel jääb aega ka enda jaoks ja see teeb ta jälle õnnelikumaks. Lisaks jäävad tema puhul ära puhtalt frustratsioonist ja ülepingest sooritatud n-ö kireostud Osturallil või Hulludel Päevadel.

Rikas on väidetavalt see, kellel jääb raha alati üle ja kes usub, et mis ka ei juhtu, tal on ikka piisavalt raha varuks. Seega tuleb see ülejääk ja tagavara tekitada. Sisson soovitab jagada oma kuu sissetulek osadeks. Igakuised püsikulud võiksid moodustada väljaminekutest umbes poole. 10 protsenti sissetulekust tuleks aga lihtsalt ära anda! Mitte aknast välja visata - ei, teadlikult ära anda ilma vastuteenet lootmata, aga nii, et sellest kellelgi teisel kasu oleks. Eriti hea oleks veel anda inimestele, kellel raha väga isegi vaja ei ole. Siin kehtib väidetavalt reegel - mida enam ma kellegi teise rikkusele kaasa aitan, seda rikkam olen ma ise.

Teine 10 protsenti tuleks aga iga kuu investeerida isiklikku arengusse ja kolmas 10 protsenti meelelahutusse. Ja nii iga kuu! Võlgu või laene-liisinguid ei tohiks olla sissetulekust rohkem kui 10-15 protsenti. Ja veel üks 10protsendine rahaports tuleb iga kuu panna kasvama ehk siis investeerida. Ja nii lihtne see rikkaks saamine ongi.

Kui teha nüüd veel tööd enesehinnanguga ja uskuda kaljukindlalt, et ka minul on täielik õigus rikkaks saada ja mõelda rahast positiivselt - rahas pole midagi räpast ega kriminaalset! -, ongi toimunud kannapööre rikkuse suunas.

Igaüks võib nüüd arvutada, milline osa kulub tema palgast iga kuu laenude maksmiseks ja kui palju jääb üle enesearenguks ja meelelahutuseks. Ja kuidas oleks veel lihtsalt raha ära andmisega, et ka kellelgi teisel hästi läheks?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:22
Otsi:

Ava täpsem otsing