Stop-loss on ikkagi hea mõte

Leierdatud soovituse - piira kahjumid kiiresti - järgimine umbes aasta tagasi soetatud Mažeikiu Nafta üha väärtust kaotava positsiooni puhul oleks mind säästnud korralikust negatiivsest tootlikkusest, pikaks ajaks reserveeritud rahast, paljudest närvirakkudest ja ühest heast õppetunnist.

Seda lihtsat tõde on kuulutanud mitmed autoriteedid nagu Jesse Livermore Edwin Lefevre'i sule läbi "Aktsiamänguri pihtimuses" või Seppo Saario oma mõttekogumikus "100 igihaljast börsivihjet." Jah, muidugi - "võta kahjumid kiiresti, kasumid aeglaselt" - enamjuhtudel vägagi asjalik abimees, kahju ainult, et minuni see mõte ei jõudnud. Ikka ise on vaja enda rahanahal ära tunda, muidu ei usu, sest teised võivad eksida, Jesse'i eksib, Seppo eksib, ainult mina tean, kuidas asjad tegelikult käivad!

Septembri lõpus ostsin 500 Leedu naftakontserni aktsiat ilusatele fundamentaalnäitajatele toetudes. Ettevõte kasum oli aktsia hinnaga võrreldes tavapärases mõistes liiga suur. Pealegi oli väärtpaber tõusutrendis. Kõik näis õige ja soosiv - kerge raha oli vaja ainult üles korjata. Natuke korjasingi, aga mitte piisavalt. Võimendust oli vaja, kuna raha oli vähe, siis tuli selle vähesega teenida palju. Muidugi optsioonid, need on ju imeinstrumendid, nende abil saab ratsa rikkaks, eriti veel selle Leedu rahamasina Mažeikiu optsioonidega. Miskipärast aga nii ei läinud, mingil kummalisel põhjusel oli tulemus vastupidine - ma kaotasin. Aktsia võttis ebameeldiva suuna allapoole. Kuskil oli peale madala P/E suhte midagi, mida ma ei osanud näha. Seetõttu arvasin tagasilöögi ajutiseks ja lootsin miinustesse kukkunud rahasumma kenasti kerge vaevaga plussiks pöörata. Ostsin uuesti aktsiaid. Päris täpselt selle aja mõttekäiku ma ei mäleta - mis mind just siis sundis positsiooni soetama, kaunid numbrid, või oli seal veel midagi, soovitused foorumist võib-olla. Igal juhul olin endiselt kindel, et head võimalust tuleb kasutada ja aktsiatele võtsin seltsiks ka äkilisemad sõbrad - härrad ostuoptsioonid. Mis juhtus? Ma kaotasin jälle ja seekord rohkem kui vaja. Siiski arvasin endiselt, et tegemist on lihtsalt juhusega, uskusin, et varsti muutub kõik. Tegelikult olin siis juba nõus oma positsioonid kinni panema ka kasumita, pärast väikest tõusu üles. Tüüpiline ebaõige mõttekäik - ootan, kui veidi üles läheb, siis müün. Kohe tuleb müüa. Piir peab olema! Ei saa mõelda, et kui tõuseb vajalikule tasemele, siis müün. Võib-olla ei kerkigi enam ülesse? Selle võiks ka enda peast läbi lasta. Muidugi on kahjumit psühholoogiliselt raske vastu võtta, endale tunnistada, et lasin seekord kaugelt kümnest mööda, aga siin tulebki appi konkreetne number, kaotusprotsent, mis enne ostu juba paika pandud. Aktsiahind, milleni kukkudes läheb käiku automaatne või ebamugavamal juhul manuaalne müügiorder. Enesedistsipliin! Ei tohi seda piiri hinna liikudes allapoole vedada - konkreetne müük konkreetsel tasemel. Ja ongi kõik. Selle kõige - mõistmise, arusaamise, distsipliini, konkreetsuse - puudumisel ootasin valget laeva, aktsia kõrgemale kerkimist, et saaksin väiksema kahjumi vastu võtta. Kõik oli kena, lootus oli ilus, ainult laev läks vist teel minu poole põhja. Küttevool keerati kinni ja tagatipuks pandi veel põlema. Laev ei tulnudki, siiamaani ei ole tulnud. Ja ma ootan ikka veel.

Spekuleerisin lisaks veidi optsioonidega, et seni kaotatu ilusti ja kiiresti tagasi teha ja ma ei saanud ikka aru, mis oli Mažeikiu Nafta puhul suuremaks jõuks kui kindlad näitajad. Ma ei näinud fundamentaalsest põhjast kaugemale, ma ei näinud riske ettevõtte ümber, ma ei mõistnud firma eripära. Seetõttu ootasin endiselt tõusu.

Kui mõistma hakkasin, olin oma positsiooniga juba sellises miinuses, et mõningane allakäik ei oleks erilist kahju enam toonud. Siis tulid ka konkreetsemad ülevõtujutud, mistõttu otsustasin kontserni müüki ootama hakata. Ja ootan siiamaani, loodan, et Orlen ostab turuhinnast kõrgemalt ja saan oma kahjumi väiksemaks. Praegu tundub see minu Mažeikiu-saaga juures üks mõistlikumaid uskumisi.

Oma pimeda lootusega, stop-loss'i määramata, olen kaotanud hulga reaalset raha, millele lisandub veel see, mille oleksin ehk teeninud sama raha mujal kasutades, olen kaotanud aega ja positiivseid emotsioone. Aga ma olen saanud õppetunni - vaja on põhjalikumat analüüsi, vaadata käibest ja kasumist kaugemale ning määrata protsent, mida olen valmis kaotama. Ja selle juurde jääda!