Tegid vea - kas nüüd algab seiklus või maailma lõpp?

Eksimist ei ole mõtet karta, see võimaldab edasi areneda ja erialaselt täiustuda.

Muidugi on suurepärane teiste vigadest õppida, kuid alati see ei õnnestu. Mõnede inimeste elus on "ämbrisse astumist" vähe, seevastu teistel jälle järgneb üks apsakas teisele.

Kui kolleegid, alluvad või ülemused teevad tööl vigu, tasub kõigepealt neile otsa vaadata ja mõelda, kuidas nad ise oma eksimusse suhtuvad ning kui palju see neid emotsionaalselt haavab. Kas see on nende arvates suur või väike viga ning millised on reaalsed tagajärjed.

Meil on kombeks oma tunded vaka all hoida, seetõttu võib vea tegija end juba maha kanda ning tundub kõrvalt vaadates emotsionaalselt labiilsena.

Parim reageerimisviis on inimesega rääkida, küsida, mis ja miks juhtus ning kuidas ta ennast tunneb.

Rääkides vabanevad emotsionaalsed pinged ja hakatakse leidma sobivaid lahendusi.

Tegutseja tüüpi inimesi iseloomustab riskivalmidus ning soov uute meetoditega katsetada. Ta tahab erialaselt areneda ja täiustuda läbi isiklike kogemuste ning seetõttu on paratamatu, et vahel tulevad vead sisse. Samas kinnistub saadud kogemus talle pikaks ajaks.

Tegutseja loeb juhendit alles siis, kui kõik variandid on juba läbi proovitud ja muu ei aita. Ta ei jää oma eksimuste pärast pikalt põdema, vaid püüab selge mõistusega tulevikus sarnaseid vigu vältida. Teiste arvustused teda eriti ei häiri, kuna ta teab, et andis selles olukorras endast parima. Tema tugev külg ei ole minevikuvigade analüüs, pigem ta näeb, mida saab edaspidi paremini teha.

Tegutsejale tuleb delikaatselt öelda, kuidas tema tehtud vead teistele mõjusid, kuna ise võib ta eksimustesse liigagi optimistlikult suhtuda. Samas annab tema tegutsemisjulgus pärast ebaõnnestumist ka teistele uut indu.

Reegleid järgiva perfektsionisti suurim soov on olla veatu ning ta teeb kõik endast oleneva selleks, et ükski viga läbi ei lipsaks. Tegevuses järgib ta suure hoolega norme ja ettekirjutusi ning kahtlaste eksperimentide korraldamise jätab teiste hooleks. Tal on suurepärane planeerimisvõime ning ta kontrollib kõik eelnevalt mitu korda üle, et kusagil mingi viga ei ilmneks.

Kuid sündmuste käigus võivad tulla esile ettenägematud asjaolud, millega ei ole arvestatud. Vigadesse suhtub ta kui isiklikku läbikukkumisse. Vigade tegemise puhul tuleb talle leebelt tagasisidet anda, kuna ta on enda suhtes niigi kriitiline. Ta ei suuda endale eksimusi kergelt andestada ning tunneb ennast süüdi. Tema näoilmest ei pruugi emotsioone välja lugeda, seetõttu võib ekslikult arvata, et talle ei lähe vead üldse korda. Positiivne toetus aitab tal endaga leppida ning ta annab parima, et vead ei korduks.

Analüütik püüab vigade tegemise miinimumini viia ning seetõttu analüüsib ja arutab eelnevalt, kuidas tööd teha. Ta tahab olla võimalikult pädev teoorias, enne kui praktika juurde asub. Tema kohta kehtib ütlus "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika". Kolleegidega vesteldes või paberile skeeme tehes tundub kõik nii selge ja turvaline olevat. Kuid elus tehakse paratamatult vigu ning kõike pole võimalik ette näha, kuna mõned vead tekivad erinevate inimeste tegevuste koosmõjust.

Vigade tegemise puhul tahab see tüüp aru saada, miks ja kust see tuli, talle meeldib tagantjärele analüüsida, mis oleks siis juhtunud, kui oleks teistmoodi käitutud või öeldud. Ta suhtub tolerantselt teiste inimeste tagasisidesse enda vigade puhul, kuna saab seeläbi rohkem informatsiooni ja laiema nägemuse, miks viga tehti.

Artistlikule tüübile meeldib tegutseda spontaanselt ja loovalt. Selle tüübi vead tulenevad eelkõige impulsiivsusest ja emotsionaalsusest. Ta soovib silma paista ning kui ta kerkib esile mõne eksimuse tõttu, saab tema enesehinnang tõsiselt kannatada. Ta dramatiseerib vead enda jaoks suuresti üle.

Nii eksimuste kui ka negatiivse tagasiside puhul on tema meeleolu näost näha. Tugev kriitika võib ta loovuse ja spontaansuse kinni kiiluda ning pikalt põdema jäädes langeb tema töövõime märgatavalt. Kuna artistil on loomupärast sarmi, andestatakse talle teistest kergemini. Artistil on loomupärane anne keerulistes olukordades huumorit kasutada ning seeläbi pingeid maandada. Eksimuste puhul vajab ta kolleegide toetust ja mõistmist, et ennast taas spontaansena tunda.

Suhtlejale on pisivead eluga kaasnev paratamatus ning ta ei reageeri nende ilmnemisel üle. Kuna ta armastab kolleegidega suhelda, siis saab vead ja nende põhjused kergesti läbi rääkida. Suuremate vigade ilmnemine teeb ta nõutuks ning hea meelega pöördub ta töökaaslaste poole abipalvega. Kui kolleegid sellele ei vasta, võib ta ennast näruselt ja süüdi tunda. Tagasisides ootab ta eelkõige inimlikku toetust, mitte konstruktiivset analüüsi, mistõttu võivad vead korduda. Kui tema kolleegid teevad vigu, on ta suurepärane emotsionaalne toetaja ning töökollektiivi mikrokliima hoidja.

Autor: Anneli Salk