Viga võib tekitada liigse süükoorma

Marshall Rosenberg on nimetanud meie kaasaegset ühiskonda võrdlevaks ühiskonnaks. Kõik, mida me teeme ning ka tunneme, saab alati oma hinnangu - meie lähedaste, sõprade, õpetajate, kolleegide ja muidugi meie endi poolt.

Tundub, et objektiivset viga polegi olemas. On vaid kokkulepitud tegutsemisviisist erinev käitumine. Usun, et enamik vigu on tegelikult eksimused. Kui eksime metsas või võõras linnas, ei saa me nahutada ega karistada. Pigem saame toetust ja mõistmist.

Saades negatiivseid kinnitusi teatud käitumisele, hakkame me seda vältima. Julgus kaob ära. Tekib ettevaatlikkus ja hirm eksida, karistada ei taha ju keegi saada. Siit on lühike samm õpitud abituse omandamisele.

Õpitud abitus ei ole teooria looja Seligmani andmetel kaasasündinud omadus, vaid elu käigus omandatud. Iseenesest ju hea uudis, sest sel juhul saab ka ümber õppida.

Mare Teichmann on uurinud Eesti juhtide tunnetatud kontrollikeset ja leidnud, et juhtide kontrollikese muutub välisemaks. Välise kontrollikeskmega inimene usub, et tema tulemuste põhjused asuvad väljaspool teda ennast, olgu selleks saatus, riigikogu, jumal või biorütmid. Välise kontrollikeskme ja õpitud abituse vahel on otsene seos.

Enda pidev võrdlemine teistega võib viia ka soovini olla parim ning eksimatu, sest see annab kiitust ja tunnustust.

Parimaks püüdlemisest võib kujuneda perfektsionism, üks suuremaid needusi, mis võib inimest ja tema lähedasi tabada. Püüd iga hinna eest täiuslik olla võtab palju võhma ning inimesel ei jää enam energiat loovuse ega kontakti jaoks teistega.

Uuringud on näidanud, et sisemise kontrollikeskmega inimesed teevad rohkem pingutusi edu saavutamiseks ja tõenäoliselt saavutavad ka paremaid tulemusi kui välise kontrollikeskmega inimesed, sest nad kalduvad nägema saadud tulemuste põhjusena iseenda käitumist.

Sisemise kontrollikeskmega inimesed otsivad rohkem informatsiooni kui välise kontrollikeskmega inimesed.

Kui soovite arendada õppivat organisatsiooni, ei peaks seal ruumi olema õpitud abitusele, süüdistamisele ja häbistamisele. Nimetatud mõisted peatavad loovuse ja arengu. Areng on tõenäolisem sisemise kontrollikeskmega organisatsioonidele.

Autor: Piret Bristol